Leidsin oma postkastist kirja, mis andis vastuse ühele minu viimase aja küsimusele. Minu tehtud töö saadeti kuu peale, sest olla leitud teine tegija, kuna asjadega olevat kiireks läinud. Minu käest keegi isegi ei küsinud, kas saan ja suudan nii kiiresti toimetada, kui soovitakse. Samuti ei antud mulle teada, et on teine tegija leitud ja nii hoidsin mina mõttetult oma ajaressursis lõtku ka selle projekti jaoks.
Ja kõigele krooniks lisati lõppu hüüdlause: "Tule ja toeta meid, rahaliselt!"
Kuigi ma ei osanud sellist asjade käiku ette näha, mis siis, et aimasin, et midagi on toimumas, sest vaadates kalendrisse tundus vaikus juba väga kahtlane, arvasin ma, et minu reaktsioon on teistsugune. Aga ei, ma kirjutasin täiesti emotsioonivabalt vastuse, mis oli vähemalt minu arvates väga neutraalne. Muidugi tean ka seda, et mul on siin praegu üleval teine teema, mis kogu emotsiooni enda peale võtab, aga ikkagi olin üllatunud kuivõrd lihtsalt käis see vastuse kirjutamine (kas praegu ongi siin see teine teema mastimänd, mis mind mõnel teisel hetkel raskena tunduda võivast olukorrast nii kergesti üle aitas?). Peast käis läbi ka mõte, et kas ma üldse peaks sellele kirjale vastama, aga ma olen siiski viisakas inimene ja nõnda see emotsioonivaba vastus sündiski.
Ja see läheb väga kenasti kokku minu teise liigi inimese tundega, mis oli mu eelmise kirjutise teemaks - nüüd sain väga selgelt seda tunda, et olen teise liigi inimene, kes sobib hästi ärakasutamiseks ja rahaliseks panustajaks, küll aga mitte sellesse nimekirja tähtsatest ja kuulsatest tegelastest, kes kõik projekti kaasatud on ja keda peagi ilmarahvale näitama hakatakse.
Iroonilisel kombel annab see hoopis teistsuguse maigu ühele teisele vabatahtlikule projektile, milles olen saanud osaline olla ja kus kannatati rahulikult ära kõik minu veidrused ja oskamatused ja kohutavused ja lõpptulemus sai selline, et olid rahul need, kelle jaoks see töö tehtud sai, ja ka mina ise olin rahul...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar