"Kihnu Virve 90" oli hea vastus sellele küsimusele, mis mind ikka aeg-ajalt painanud on. Et kuidas muusikud jõuavad-jaksavad. Aga sel kontserdil, kus olid laval mitme põlvkonna tegijad ja kaasaarvatud Kihnu Virve oma krapsaka 90 eluaastaga, sain väga hästi aru, kuidas see võimalik on või milline on see jada, mis sellise tegususe tagab.
Et kui on eeskuju Kihnu Virve, kes on kaua elanud (nagu kenasti märkis Raido Koppel), näol ees, mis siis viga seal järel tulla meeste väel, mille puhul Kukerpillid on 45 aastat koos mänginud või siis nende järel Väikeste Lõõtspillide Ühing, kahe liikmega esindatuna, järgmisel aastal juba 30 aastat koos mänginuna. Et ega need mehedki saa kehvemad olla ja eks see elulust ja -säde on see, mis ikka edasi aitab. Seda sädet ja lusti, on mul heameel näha, jagub ka nooremasse põlvkonda, keda laval esindasid akordionistid Erik Nisu ja Julius Koppel.
Siinkohal ongi vast õige jagada üht pala, kus see üle põlvkondade ulatuv muusikaline side, mis ikka jaksu annab, kenasti näha on:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar