Ootamatu kohtumine

Eks see ole ikka nii, et kui ringi liigun või näiteks valgusfoori taga seisatan, siis hoian pilgu taevas - ehk on kedagi seal toimetamas näha (ja kui teistel inimestel on sel puhul võib-olla igav, siis ikka leian mõne linnu, kes omi asju ajab ja mu tähelepanu, kasvõi osaliselt, endale saab).

Täna sõitsin meie kodupõllu (veel saab seda põlluks nimetada, sest heinapallid on seal peal ja loodetavasti see nii ka jääb, kuigi jah, meie küla poolt juba suur ehitustegevus käib ja viimase poole aataga on kerkinud paarkümmend maja ning ehitustegevus jätkub) teed mööda ja pilku ettepoole heites nägin, et miski suur lind on põllu kohal lendamas.

Mõtted hakkasid kohe liikuma sinnapoole, et ei tea, kas saan siis viimaks mõnda kotkast või kullilist lähemalt nägema - olen neid sellesama põllu peal ikka aeg-ajalt kohanud, aga mitte nii lähedalt, et neid mõnusasti vaadelda ja ka identifitseerida saaks.

Sõitsin siis edasi ja nägin, et lind laskus põllule. Ega siis muud, kui enam-vähem selle koha peal, kus ta madalale ära kadus, auto teeserva võtta ja oodata, mis juhtuma hakkab. Ega läinudki palju aega mööda, kui lind põllult õhku tõusis ja tiivad laiali laotas - oli ikka suur tegelane küll. Aga kui ta sedasi tiivad laiali laotanud oli ja ma teda paremini nägin, siis sain aru, et tegu on haigruga - seda linnuliiki olen varemaltki meie põllul kohanud, nende hääli kuulnud, aga seda ma ei teadnud, et nad meil ka talvituvad ja seetõttu oli see minu jaoks päris ootamatu kohtumine.

Kuna ma päris kindel oma arusaamas ja liigimääratlemises ei olnud ja lind muidugi lendas minust kaugele eemale, siis tuli see asi üle uurida - tuleb välja, et jah, haigrud talvituvad meil tõesti, küll üksikud, aga siiski.

Selle teemaga haakub kenasti minu viimase aja värvikam linnuelamus. Koduõuel nägin mitmel hommikul järjepanu üht pasknäärt (ma siiski arvan, et ikka üks ja sama lind oli), enam-vähem ühel ja samal kellaajal. Aga iga kord, kui ma fotokaamera kätte võtsin, et teda pildi peale püüda, oli ta nagu võluväel kadunud. Ja siis, ühel hommikul, oli see pasknäär minuga nii lahke, et mitmekümne minuti jooksul poseeris ta mulle lahkesti. Minu osaks polnudki siis teha muud, kui muudkui nupule vajutada, kaamerat ümber seadistada ja taaskord nupule vajutada.

Ja kuidagi on nüüd nii, et pärast seda fotosessiooni, kui järgmisel päeval tuli lumi maha, pole teda näha olnud. See oligi justkui tema viis pakkuda mulle mõnusat meelelahutust enne, kui pikemaks ajaks paus tuleb...