See mõttelõng sai alguse ühest linnatretist, mille käigus nägin naisolevusi, kes on igal hetkel väljapeetud. Ja nii ma siis mõtlema hakkasingi - et minus lihtsalt ei ole sellist sisemist tunnet ja vajadust, et ma pole sellise asja jaoks piisavalt äge.
Järgmine mõte sinna kõrvale oli see, et ma pole üldse piisavalt äge, üleüldse. Teen omi asju ja toimetan ja pealtnäha saan justkui hakkama, aga seda, mis teeks mind või minu tegusid erakordseks, seda lihtsalt pole. Erakordsed on teised inimesed, nende teod ja tegemised, väärivad ära märkimist, mina sellesse liigasse ei pääse.
Veel üks mõte oli see, et teen, mis ma teen, sellist asja, et mind presidendi vastuvõtule kutsutaks, lihtsalt ei ole juhtu. Ükski minu tegu pole sellist austust väärt. Rääkimata riiklikest autasudest või millestki seesugusest.
See pole nüüd sugugi arutelu sellel teemal, nagu ma seda kõike hirmsasti ihkaks, aga see on lihtsalt mu elu taustsüsteem (nagu füüsikaski sõltub elus kõik taustsüsteemist). Ja eks ma siis mõtlen tagasi eilsele hommikule ja lihtsale jalutuskäigule loomaaeda, hea sõbra ja tema lapse seltsis, kus oligi hea ja mõnus olla, neil hetkedel, tundsin, olin väärtustatud ja hinnatud, olin täpselt nii eriline, nagu olema pean.
Ühe suurema mõtte lisas eelmine nädal siia veel - et mul pole midagi
sellist anda, mis oleks piisavalt hea, mis oleks piisavalt hindamist
väärt. Ja minu heatahtlikud soovid, tuleb välja, on üks suur ämbrites
kolistamine vaid. Aga, eks mul tuleb õppida, jätta seesugused teod edaspidi tegemata.
Ja kusagil kuklas ringleb mõte sellest, et ma peaksin (elu)keskkonda vahetama, sest praegusesse ei oska ma lihtsalt sulanduda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar