Pühapäev, 4. veebruar 2018

Kui ootad kirja, siis...

...homseks jäta pisarad:



Igaüks meist teeb oma valikud. Ja mis ma sinna parata saan, et ma ootan, vastust (ja seesama fraas sellest eelnevast laulust mu peas kumiseb). Ühel teisel juhul olen juba vastuse ootamisest loobunud ja andnud endale lubaduse, et (sõnadeta väljendatud) vaikusesoov saab täidetud ja vaikus jääb püsima. Kuid antud juhul on, ootus ja lootus ja kas see on siis tõesti nii vale, et ma usaldan seda tunnet, et tuleb vastus. Eks igaühel on oma põhjused, miks ja millal, kuid iga järgmine (vaikuse)päev tekitab aina sügavamaid haavu... Olen selle üle nüüd palju mõelnud ja iseendast ka aina enam aru saanud - et miks ma ennast avada ei taha, ei taha asjatut lootust üles puhuda, ei saa ennast täiesti vabaks lasta... Sest mul on kogemus ja see on suuresti ühesuunaline - ikka selles valguses, et ma pole piisavalt oluline, ei oma piisavat väärtust (ja see tõdemus teeb haiget). Eks püüan oma jõuvarusid (või pigem usuraase) kokku võtta ja ennast lohutada mõttega, et ju siis on mingid teised asjad, mis takistavad mulle vastamast. Lisaks tajun seda, et ma ikka üldse ei oska, kohe üldse mitte, suhelda ja olla ja hakkama saada. Sellest ma sugugi ei räägi, et mõnel juhul võimaldab distants haigetsaamist vältida...

Irooniline on see, et selle kõige läbi mõistan ma väga hästi seda, kuivõrd ma vajan, teisi inimesi, aga ju teistel siis seesugust vajadust pole ja nende elud on toimetusi-olulisi-inimesi täis, sest vaikus on püsiv ja kõikehõlmav, ei kippu ega kõppu.

1 kommentaar:

viive ütles ...

Kullakene... Mul oli ühel hetkel seesugune teooria, et kui ma ootan, siis ei saagi muutust tulla (ja väga vahet ju polegi, et mida oodata), sest sa ise lood selle ruumi ja see on ootamise-ruum. Lase nüüd see ootamine vabaks ja unusta üldse ära, ela ja sära, loo endale rõõmu-ruumi ja küllap need olukorrad ka muutuvad. Teinekord on vajalik vähem tegemine ja rohkem olemine. Ja eks meil kõigil ole perioode, millest kõnelda ei taha või milles ei tunne end ära, aga asjadel, olukordadel, tunnetel on kombeks mööda minna...
Ja küllap ongi nii, et üks periood võibki olla kümme aastat pikk - muudkui ootad ja ootad ja enam nagu ei saa väga aru ka, et on see su enda kujutlus või on see päris, aga ikka ootad, nii igaks juhuks kuni ühel, imeliselt valusal hetkel võib toimuda see esimene tillukene samm muutuse suunas - nii võib juhtuda küll. Ja tegelikult ma ju mõistan, et kui on vaja oodata, siis nii lihtsalt on - ei ole midagi kerget selles mõtlemise muutuses. Ole vapper!