Tänane päev pakkus siis taaskord seda mustrit, mida olen juba kogeda saanud. Mustrit, mis algab sellega, et arutan mõne oma sõbraga mõnda tulevikuplaani ja siis jätab mu sõber otsa lahtiseks - ehk siis, ta pole kindel, kas tema poolt plaanist asja saab või ei saa.
Ja kui siis hakkab kätte jõudma see plaani jaoks kavandatud hetk ja taaskord on seis selline, et mina ei saagi enne teada, et sõbral plaani realiseerimiseks võimalust pole, kui pean seda mõistma sellest, et aeg möödub ja plaani teokstegemiseks vajalik ajahetk jõuab kätte ja sõbrast pole kippu ega kõppu.
Nii ma siis mõtlen ja arutlengi, et kui see on korduv muster ja mitme erineva sõbraga niimoodi, siis peab viga ikka minus olema. Või mida saaksin mina selles olukorras teisiti teha, kui ma kuidagi ikka takerdun sellesse lootusesse, et kui sõbra poolt jääb ots lahti, siis ta annab mulle teada ka sellest, et kui plaanist asja ei saa, mitte ei jäta mind tühjalt ootama ja lootma? Ja üldse pole ma seda tüüpi, et sõpru oma tühiste küsimustega torkida, et mis sest asjast siis saab, kui ma ei tea, miks mulle teada pole antud... Ja see põhjendus, et mõnikord ollakse sitt sõber, ei päde tegelikult sugugi...
Eks see kõik annab aga perspektiivi, sellele, kuidas ma endaga ringi käia luban. Või mida ma eeldan või mida ma loodan või mida ma loomulikuks pean. Ja omaenda sõprade puhul veel seda enam...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar