Eile oli mul õnne sõita Tallinn-Pärnu maanteed ja olla osaline seal toimuvas liikluses. Ja kuigi enamasti toimusid möödasõidud rahulikult - ikka kiired ja uued autod kiirustamas, mõni vanem ka sekka, - siis oli ka hetki, mil kõik ühel hetkel ühes piirkonnas olevad autod pidid oma sõidutrajektoori ja -kiirust korrigeerima, sest ühe auto juht oli otsustanud, et saagu, mis saab, ta peab just sellel hetkel selles kohas saama mööda veoautost, mis siis, et vastassuunast tulid autod vastu.
Eks see on nüüd see normaalsus meie teedel, millega tuleb arvestada - ikka ja aina pead endast andma rohkem, kui vaikses liiklusvoos vaja oleks - jälgima enda ümber toimuvat eriti pingsalt (ja olles nüüd autoga paarituhande kilomeetri ka Läti-Leedu teid läbinud, ei suuda ma ära imestada, kuidas jääb inimestel aega autoroolis kõrvaliste asjadega tegelemiseks).
Ja kui ma siis koju jõudma hakkasin, olin päris üllatunud, kui juba tugevalt üle kesköö leidsin endal sabas sõitmas ühe auto, mis meie külatänavalegi mulle järele tuli. Eks peagi selgus ka põhjus, sest sini-punased vilkurid hakkasid veel kodutänavasse keeramise eel sähvima.
Tõmbasin auto tee serva ja peatusin, kerisin aknaklaasi alla ja võtsin juhiloa välja, kuulasin ära politseiniku enesetutvustuse ja dokumendi küsimise, ulatasin soovitu ja küsisin: "Miks te (üllataval kombel olid mõlemad politseinikud autost välja tulnud) mul koju minna ei luba?" Vastuseks sain, et üks numbritule pirn ei põle.
Ja siis järgnes jutuajamine sellel teemal, kust ma nii hilja tulen, et kas töölt. Vastasin, et peolt. Selle peale küsiti, et kas ma olen kaine. Vastasin, et olen jah. Selle peale küsiti, et kas olin kaine autojuht. Vastasin, et minu jaoks on parim pidu ilma alkoholita pidu. Selle peale teatas politseinik, et temagi ei tarbi alkoholi. Aga, et mu jutu õigsuses veenduda, lasti mul ikka puhuda ka. Kui tulemus kätte saadi, sooviti mulle head õhtut!
Selle kõige peale ma siis mõtlesingi, et see pole esimene kord, kui mind samamoodi öisel ajal vahetult enne kodu on politsei poolt rajalt maha võetud ja tegelikult tekitab see tüdimust, sest need hetked on sellised viimase pingutuse eelsed hetked - kuidagi on sattunud nii, et tahaks juba ära koju ja üldiselt on selline politseinike sekkumine kojuminekuprotsessi häiriv. Ja teisest küljest tekib küsimus, millega tegeleb politsei - see, mis toimub maanteedel on ju kõigile hästi teada ja sellega ei tegele enam ammu keegi, ja samas aga saan mina, üldiselt väga korraliku liiklejana (öise kohtumise üheks täiendavaks põhjuseks oli ka kindlasti see, et ma sõitsin lubatud piirkiirusega ja näitasin keset ööd suunatuld), sellise erikohtlemise osaliseks.
Siinkohal tekib küsimus, mis mul on varemgi olnud, et kas mina kui maksumaksja soovin ikka nii personaalset lähenemist, et kas minule peaks sel moel ressursse raiskama?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar