Päevad muudkui lähevad, suhtlemist on olnud palju, kuid üks asi on neis päevades siiski ühesugune. See eneseanalüüs, mis mu sees pidevalt toimub.
Kogu analüüsitsükkel on selline, et mõtlen mõne inimese või olukorra peale ja loomulikult käib sellega kaasas mingi reaktsioon ja mõte. Kuid selle asemel, et jääda selle esialgse mõtte juurde, püüan ma mõista, et mismoodi saaks sellele olukorrale veel reageerida. Või siis soovides ja tahtes teisi inimesi mõista, võiksin ju leida mingisuguse teistsuguse reaktsiooni asjadele.
Eks see eneseanalüüs on tingitud enamasti sellest, et teiste inimestega suheldes kumiseb mul enda sõnade ja tegude peale ämbrikolin kõrvus ja siis selle peale tekibki tunne, et peaks miski korrektsiooni kuhugi tegema. Kuid nähes, kuidas maailm ümberringi keerleb, mõistan ka päris kenasti, et ma lasen liiga paljudel asjadel ennast häirida, hoolin liigselt sellest, mis ümberringi toimub. Ma peaks võib-olla ka ikka õppima - rohkem tujutsema, rohkem närvi minema, rohkem teisi kamandama (juba aastaid tagasi ühe asjatundja poolt esitatud küsimus, kas ma hoian ennast tagasi, on asjakohane ka täna)?
Kuid eneseanalüüsiks on ikka hulgaliselt põhjust. Üks oluline aspekt kõigi asjade juures on see, et mida ma inimestelt ootan, mida loodan. Ja kuigi saan aru, et kõik tuleb vabaks anda ja mingeid ootusi ei peakski mul olema, siis kusagil kuklas kumiseb ka fraas ühest kinofilmist, kus peategelane kurdab selle üle, et tema suhtes pole kellelgi kunagi mitte ühtegi ootust olnud, kuna arvatakse, et ta on juba ette läbikukkunud kõigis oma tegemistes.
Aga, kuniks elu, seniks ka õppimist ja kasvamist...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar