Aeg kulgeb omasoodu ja kõik on justkui õige ja hea. Aga, iga järgmine sõna viib edasi vaid ühes suunas. Kuigi pealtnäha tundub, et toimub lähenemine, on tegemist hoopis kaugenemisega. Sest vähemalt mina saan aina enam aru sellest, et kuigi kõik need ühised mõtted tunduvad lähendavad, on seal nii palju seda, mis jääb ridade vahele ja mis tekitab aina suuremat distantsi.
Ja asi ongi ju vaid selles, millised on igaühe prioriteedid ja mida neist välja lugeda võib. Ja kui prioriteedid on seesugused, nagu nad on, siis tuleb nendega lihtsalt leppida. Eks ma saan iseennast kõrvalt vaadata ja analüüsida, arvukalt ja korralikult. Selles valguses, et mida mina tahan ja mida mina soovin ja kas ma seda ka siis saan. Või mida ma siis teen, kui asjad ei lähe päris nii, nagu ma soovin. Iseenda sisse tuleb kogu aeg vaadata ja sealt vaatab vastu ikka igasuguseid asju.
Hakib, oi, kuidas hakib. Pealt siiruviiruline, seest aga ussitanud paistab see asi, nagu sellele aastale kohane. Peamiselt, tundub mulle, on tegemist mugavusega ja mugavustsoonis toimetamisega. Aga eks me kõik püüame ju lihtsamalt läbi ajada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar