"Loll oled!"
"Sina oled loll!"
Kaks ühe pere last suhtlevad selliselt omavahel. Ja selliseid "õrnusi" vahetatakse pidevalt ja jätkuvalt. Mina, kõrvaltvaatajana, püüan neid juhtida arusaamise juurde, et sellised väljaütlemised pole sugugi kohased ja et nad peaksid teineteist hoidma ja teineteisele ikka häid asju ütlema. Aga, minu sõnad kaovad tuulde, sest tegemist on aastatepikkuse töö tulemusega. Selle töö, mida nende ema on nendega teinud - ise oma ühele või teisele lapsele öeldes, et lapsed lollid on -, tulemusega.
Ja kõige selle keskel - mina püüdmas väljendada seda, et selline suhtlusviis ei ole normaalne ja jään suuresti vaid hüüdjaks hääleks kõrbes -, lausub perepea mulle filosoofiliselt: "Sul on vist igav elu, nõndamoodi üksinda elades, pole kellegi peale karjuda, pole kellegi peal ennast välja elada?" Selline mõtteavaldus paneb mind mõtlema jah ja üldiselt olen viimaste nädalate jooksul korduvalt tõdenud seda, et minu igapäevaelu ongi suuresti vaikne ja rahulik ja mulle tõesti niimoodi meeldib. Ja mingitel puhkudel olen ikka leidnud, ühe või teise asja puhul, et ma pigem laseksin asjadel minna omasoodu - et vaidlemine ja kraaklemine ja muu säärane tegevus pole sugugi minu jaoks.
Kurb on kõrvalt vaadata seda, milliste tulemusteni jõuavad inimestevahelised suhted - kodus, kus peaks olema soe, mõnus ja toetav õhkkond, on ainult närvilisus õhus ja üks emotsionaalne plahvatus järgneb teisele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar