Mul on üks tarbeese, võinuga, mis on juba aastaid kasutuses. Lihtne, tavaline, käepärane vahend köögis toimetamiseks. Ei midagi erilist, ei midagi erakordset - nii võib ju asjaga ollagi, iseäranis millegagi, mis on tarbeese.
Ja nüüd, viimase paari nädala jooksul, on see tarbeese omandanud reliikvia väärtuse. Asjade sellise käigu põhjuse on aga päris kummastav - sest selle eseme peale on puidupõletusega kantud tähekombinatsioon TTÜ. Nüüdseks on sellest lühendist saanud ajalugu, sest Tallinna Tehnikaülikool, kool, milles olen oma ülikoolihariduse omandanud, on uute tuulte tulemusena ümber nimetatud. Eile, oma vanast ülikoolist mööda sõites, leidsin suure rõõmuga, et kooli suur silt on veel asendamata.
Ja hakkasin siis mõtlema, et kuidas minu elu küll sedasi läinud on, et pole enam alles ei koole, milles ma õppinud olen, ega neid asutusi-ettevõtteid, kus ma töötanud olen. Oma elulookirjeldust kokku pannes võin vaid tõdeda, et tõesti, hingusele on neist läinud vaid üks, teised on kõik üle elanud liitmisi-lahutamisi ja loomulikult arvukaid nimevahetusi. Nii pole see võinuga ainus ese, millest on saanud reliikvia - neid reliikviaid on mul veelgi, ajaloolisi esemeid, millel praeguseks ongi juba teistsugune väärtus. See, millist sentimentaalset väärtust need kannavad, on teada vaid mulle endale...
Kõige toredam kogu selle asja juures on muidugi see, mida ma olen alati arvanud asjade ümbernimetamisest - et kui sisuga ei osata ega suudeta hakkama saada, hakatakse vormiga tegelema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar