Esmalt muidugi tabas mind kurbus - üks mu suuri lemmikuid on taaskord manalateele läinud. Jutt käib soome kirjanikust Arto Paasilinnast - "Poodud rebaste mets", "Lummav vabasurmasõit" on teosed, mis kohe silme ette tulevad. Veel hiljuti loetud "Ulguv mölder" - oli üks parajasti hea elamus, kuigi, kurbust tekitas omajagu, sest sai lugeda seda, kuidas raamist väljas elavaid inimesi tõrjutakse ja kuidas nende elu keeruliseks tehakse. Ja muidugi, viimaks ka "Jänese aasta" - see jäi muidugi kõige eelneva kõrval, vähemalt minu jaoks, nõrgaks, aga, jaburdusi oli selleski loos piisavalt.
Igal juhul, kurb on ja täna vist panen ühe küünlagi põlema... Praegu Arto Paasilinna elulugu lugedes avastasin, et ta on sündinud Kittilä vallas - kummalisel kombel on see ainus paik Lapimaal, kus ma käinud olen. Ju siis ikka universum oskab seoseid luua...
Kuid, need mu kahetised tunded on seotud hoopis sellega, kuidas ma sellistest asjade käigust teada sain, lehepealkiri viitas Arto Paasilinnale kui kirjandusKUULSUSELE... Pani ikka pead vangutama küll - kas siis tõesti sõna KIRJANIK pole juba piisavalt suur ja väärikas, aga võib-olla otsin väärikust sealt, kus seda leida pole - teemagi oli ju vastav, MELU...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar