See mõte, et niimoodi mulle sugugi ei meeldi, tuli mu juurde taaskord siis, kui juhtusin üht järjekordset tennisemängu vaatama Delfi vahendusel. Mõtte sügavam sisu oli siis selles, et spordikommentaatorid rõõmustasid selle peale, kui eestlase vastane eksis või ebaõnnestus. Ja lisaks sooviti selliseid vastase ebaõnnestumusi veelgi.
Lõppes selle mängu vaatamine sellega, et vahetasin "kanalit" - st ühe pildipakkuja teise vastu ja sain rahulikult mängu edasi vaadata -, sest ma lihtsalt ei tahtnud sellise helitaustaga seda mängu enam edasi vaadata.
Aga, kui sellise asja peale laiemalt mõtlema hakkasin, siis selline suhtumine tundub olevat üldisem meie spordikommentaatorite juures, vähemalt nõndapalju, kui olen neid kuulama juhtunud. Et ikka soovitakse, et edu tuleks kellegi ebaedu arvelt. Millegipärast puudub usk Eesti sportlaste headesse oskustesse, võimalustesse ilma vastaste ebaõnnestumiseta edu saavutada.
Ja analoogsetes olukordades, kus soovitakse mingit nähtamatut eelist saada, olen ma nendele sportlastele, kes on nt avaldanud nördimust turniiritabeli loosi teemal, rääkinud sellest, et ise peab piisavalt hea olema ja siis pole vahet, kelle loos vastu toob. Ja see peaks minu arvates igasuguse sporditegemise juures olema peamine teema - see soov ja tahe, et olla ise piisavalt hea. Eks ma muidugi tean, et tippsportlane soovibki hea/parim olla, aga kuidas see teadmine viia spordikommentaatoriteni?
Sellesse konteksti sobib suurepäraselt ka see, et sel nädalal on mul tulnud lastele kahel korral selgitada parastamise mõistet ja seda, kuidas nende üks või teine tegu on olnud parastamine...
1 kommentaar:
Ja mulle nii meeldib anda sõnapaarile "paras mulle/paras sulle!" positiivne tähendusväli - s.t. sobib hästi, mulle mõeldud, passib kenasti vms. Või selline õpetuslik tähendusväli - mis pihta, see õpetuseks. Jah. Lihtsalt kommentaariks. ;)
Postita kommentaar