Teises valguses

Sain täna kõrvalpilgu osaliseks. Sain täna teada mõndagi põnevat. Seda, et au ja kuulsus ei tee inimest veel enesekindlaks ja ennast usaldavaks. Seda (mida teadsin ka juba enne), et inimese väärtuse määrab see, kuidas ta teistesse inimestesse suhtub - kui oskad teisi inimesi hinnata ja väärtustada, siis hinnatakse ja väärtustatakse ka Sind. Sedagi sain jälle teada, et inimesed võivad olla väga väiklased. Ka ilma ja inimesi näinud inimesed võivad olla väiklased. Kas sain teada ka midagi head? Kui, siis vaid seda, et mõned inimesed jäävad inimesteks selle sõna parimas tähenduses ka siis, kui nad on suured staarid ja võiksid endale nii mõndagi lubada.

Tabloidi esileht

Selles aastas on olnud piisavalt selliseid hetki, millest oleks saanud tabloidi esilehe. Need on olnud olukorrad ja sündmused, millest oleks saanud suurepärase loo igale vähegi intriige otsivale ajakirjandusväljaandele. Aasta on nende poolest olnud tõesti rikkalik, kuid õnneks on nende lugude osalised ja tunnistajad olnud sellised, kes ei hooli tabloididest ega kannata tähelepanuvajaduse all. Nõnda ei olegi ükski neist lugudest kuhugi jõudnud.

Ja ei jõua see tänanegi peaaegu juhtuma pidanud lugu, mis kitsas seltskonnas lõpuni läbi mängiti. Sellest oleks saanud ikka kohe mitu päev kirjutada ja arutleda. Ja me kõik oleks tõesti kümme korda kuulsamaks saanud ja võib-olla oleks siis minustki saanud inimene, kellele võtab vaevaks tabloidajakirjanik helistada. Õnneks aga ei saanud ma sellise "õnne" osaliseks.

Ära ütle nii

Kui soovitakse, et uus aasta tuleks parem kui praegune, siis mina küll ei oska arvata, kuhupoole annab veel paremaks minna, kui elu on niigi juba kõik võimalikuks teinud ja kõik soovid ära täitnud. "Ära ütle nii," surun läbi hammaste. Aga pole midagi teha - soov on juba õhku paisatud ja eks siis peab vaatama ja uued soovid välja mõtlema, et siis uus aasta parem saaks.

Mõni päev ei ole

Mõnel päeval on sedasi, et kõik asjad veavad justkui viltu. Mida iganes ette ei võta, mitte ükski asi ei tundu laabuvat. Ikka tekib mingisuguseid takistusi või konflikte. Täiesti mitte millestki.

Mõni päev ei ole. Aga ka sellised päevad tuleb üle elada. Kuidas küll kiiremini nendest läbi tulla? Kuidas küll sellistel päevadel hakkama saada, et liiga palju kahju ei tekiks?

Milleks minna?

Kui vahel tekib küsimus, kas kuhugi minna ja milleks üldse konkreetsesse kohta minna, siis vastuse sellele, kui siiski oled otsustanud just sellesse kohta ennast kohale vedada, saad alles siis, kui oled kohal ära käinud. Nõnda leian oma peas mõtteid ringi lendlemas. Mängin mõttega, mis oleks siis saanud, kui ma mõnda kohta poleks läinud. Aga läksin ju? Ja sain teada, miks läksin. Seda oli mulle endale lihtsalt vaja. Oli vaja, et ma läheks ja saaks mingist kohast mingi konkreetse elamuse.

Ma ei taha teadagi, kuidas ma võiks ennast tunda siis, kui ma poleks kohale läinud nendesse olulistesse kohtadesse. Ja nii leian ennast ikka mõtlemas selle peale, et ka edaspidi pean minema, vaatamata kõigele, sest arvatavasti on ka tulevikus selliseid asju, mis on minu jaoks ette nähtud.

Õrn naisterahvas

Mõnikord pakub elu selliseid seiku, kus saan iseäranis hästi aru, et olen õrn naisterahvas. Kuigi suuremalt jaolt saan ikka enamike asjadega ise hakkama, siis vahel on selliseid asju, mille juures on vaja mehelikku julgust ja pealehakkamist või lihtsalt piisavalt mees olla. Ja kui ei taha või ei oska enda seest selliseid teadmisi-oskusi leida, siis võin südamerahuga tõdeda, et olen üks õrn naisterahvas, kellel on mõnikord vaja meesterahva tuge ja abi.

Kummaline sadu

Täna on jälle kummaline lumesadu - helbeid langeb, aga kuu särab taevas. Ühel hommikul oli ka väga kummaline lumesadu - helbeid pudenes hulgaliselt, aga tähed särasid taevas. Kustkohast need helbed siis tulevad, kui pilvi pole? Kas see on siis lihtsalt jäätunud õhk, mis alla pudeneb? Aga meil pole ju praegu selliseid külmakraade? Või olen ma jälle midagi maha maganud (esialgu kirjutasin siia automaatselt sõna "sadanud").

Lavalt õhkuv soojus

Käisin kontserdil ja sain millegi sellise osaliseks, mida vaid vahel harva näha saab - see oli solistide omavaheline soojus. Lihtsalt nauditav oli see, kuidas kaks solisti laval teineteist hoida ja hellasti kohelda võtsid. Vahel harva juhtub nägema sellist vastastikkust kooskõla ja seda selgemalt tunnetad selliseid erilisi hetki. Lihtsalt suurepärane!

Kõrvus kumiseb siiani kuuldud fraas koos sinna sisse käinud õrnusega: "...mu hellake ja hea..." (Raimond Valgre, "Ei tea").

Oh seda õhkamist

Nüüd on siis see staadium käes. Täiesti kontrollimatu õhkamise staadium. Jah, kontrolli olukorra üle ei ole. Kuidas on võimalik, et armumine käib raksti läbi ja kui ta veel mingi väikse kõksu saab, siis kihutab täie hooga edasi. Enam ei küsita, kas oled valmis või kas üldse tahad. Oled armumise sees ja täiesti abitult. Mitte midagi pole teha ka, sest see soe tunne sügaval sisemuses toimetab omaette.

Ja siis imestad muidugi, millised mõtted peavad olema Su pähe mahtunud, kui nüüd mahuvad sinna peamiselt ühesuunalised ja -teemalised mõtted, mis otse loomulikult on seotud ühe konkreetse inimesega.

Ei-ei, ärge arvake, et ma kuidagi kannataks selle all. Pigem on see selline mõnus süte peal olemine - kuidagi ei saa rahu ja hing kogu aeg kiheleb. Heaks muudab asja see, et tunnen, et elan.

Elu keerdkäigud

Ma ei saa kuidagi oma peast välja neid sõnu, mida olin pikalt oodanud ja mis nüüd viimaks minuni jõudsid. Ei saa peast välja ja nõnda leian ennast mõtlemas selle peale, kuidas kõik alguse sai. Sest tegelikult on kummaline, kuidas ma ühel hetkel suhtlesin ühe minu jaoks lähedase inimesega natuke tundmatus seltskonnas meievaheliste suhtlemisreeglite kohaselt, aga teiste jaoks võib-olla liiga ootamatult.

Selline suhtlemisstiil pole mulle omane, kui ma teist inimest ei tunne, küll aga võin seda kasutada julgesti nendega, kes on juba läbiproovitud. Kõrvaltvaatajatele jätab selline stiil kindlasti räige ja veidi rämeda mulje.

Minu stiil tekitas reaktsiooni, mis, nagu nüüd näen, viis välja millegi sügavama tekkimiseni. Viis välja selleni, et sain teadma inimest, kellega ma muidu poleks kunagi ehk lähemalt tuttavakski saanud.

Tean, et mu käitumine polnud olukorra kohane, aga ma ei tea, mis minu sisse tuli, et ma sellise julge sammu astusin ja endast välja paiskasin selle, mis oleks veidi teises keskkonnas olnud täiesti loomulik.

Kas nüüd on minust jäänud ekslik mulje? Kas nüüd olen saanud endale mingi teistsuguse iseloomustuse? Ei tea, aga välja viis see kõik soovitud sõnadeni soovitud inimese suust ja need sõnad olid mõeldud mulle.

Sellised on siis elu keerdkäigud - püüa endast hetkeks vale mulje jätta ja oledki saanud selle, mida olen tahtnud ja ihaldanud, oodanud ja lootnud. Tullakse, tuuakse Sulle kandiku peal kätte ja Sa ei pea tegema muud, kui vaid tänama ja olema õnnelik, sest elu võib ju keerdkäike teha, aga ikka juhatab ta õiged asjad õigeks ajaks õige kohta, et mõnel inimesel saaks olla ülemõistuse hea!

Kui on üks nimi

Ühest nimest võib saada midagi määravat. Ma poleks seda osanud arvata, aga nagu ikka, leidsin ennast jälle mustrite keskelt. See oli üks kuuetäheline nimi. Nimi, mis tähistab ühte paika ja samamoodi ühte inimest. Miks ma selle peale hakkasin mõtlema - aga seepärast, et kui koha ja inimese nimi kattuvad, siis tekib ju seos. Ja seos oli mõlemapoolselt hea - olen ennast selles paigas hästi tundnud ja samamoodi hästi olen tundnud ennast hästi ka selle inimese seltsis. Tuleb meelde suvine küsimus selles kohas: "Te olete ju kohalikud?" Võikski nõnda olla, et nii selles paigas kui ka selle inimesega võiks olla kui kohalik, inimene, kes tunneb ära ja teab igat üksikut detaili. Aga nii kaugel need asjad veel ei ole. Võib-olla kunagi?

Kas nüüd juba võib?

Kas täna, 26. detsembril on juba piisavalt õige aeg hakata aastat kokku võtma? Või pole veel ikka päris see õige aeg? Olgu kuidas on, mina olen juba mitmeid päevi leidnud ennast selle aasta peale tagasi vaatamas ja päris mõnus soojus on südames, sest tegelikult, vaatamata kõigele, on olnud hea aasta. Võib-olla on see seotud ainult minu enda hingeseisundi ja ootuste-lootustega, aga elu on pakkunud hulgaliselt mõnusaid hetki ja mõni neist paneb siiani kas siis säravalt naerma või vähemalt muigama.

Selle aasta sees on olnud palju olulisi sõnu - selliseid, mida on vaja olnud öelda, ja mida on kuulnud need, kellele sõnad kõige rohkem ehk korda on läinud. Selle aasta sees on olnud häid tegusid - selliseid, mida on vaja olnud teha. Selle aasta sees on olnud mõnusaid rännakuid lähemale ja kaugemale, meritsi ja maitsi ja mõnda paika ka õhu kaudu.

On olnud imede aasta!

Eesti jõulud

Kui midagi sihipäraselt teha, siis kukub kõik ka hästi välja. Nõnda õnnestusid minugi jõulukingitused suurepäraselt – suutsin igaühele leida midagi Eestimaist, mida kingikotti pista. Arvestades, mis praegu majanduses toimub, leidsin, et kõige õigem on seekord sedasi talitada. Ja olen päris rahul - kingitused said kõik kohalikud ja selle võrra ehk said ka kohalikud tegijad minu läbi veidi toetust juurde. Samas said need kingitused sellised, mida pole väga äraleierdatud ja ehk sai nii mõnigi maailm veidi rikastatud sellega, mis meil siinsamas Eestimaal toimub - mida kõike tehakse ja kuidas toimetatakse.

Parim jõuluelamus...

...ootas mind Käsmus – see, et jõuluõhtul on võimalus minna Käsmu rannas mere äärde ja temaga paar lauset vahetada, on sõnul seletamatu õnn. Selline luksuslik jõulurõõm on minu elus esmakordne. Ja loomulikult see mets – võtta ühe selle metsa suure puu ümbert kinni ning lasta endasse tema energiat voolata. Peaaegu nutma ajab see, kui täiuslik võib mõni asi olla.

Kui midagi on ette nähtud...

... siis peab see tõeks saama. Nõnda oli mullegi vist ette nähtud, et ma pean saama Kärt Tomingat kuulata. Ta laulis kaks laulu jõulujumalateenistusel, kuhu ma peaaegu puhtjuhuslikult sattusin, väikeses Esku kabelis. See oli nii mitmetähenduslik, taaskord märk sellest, et kõik on korralikult läbi mõeldud ja paika pandud.

Üks tee on käidud

Üks tee on käidud,
ühe inimese tee,
tee, millel näinud
oli ta nii mõndagi.

Tee oli pikk ja tegus,
tee oli toimekas
ja kui veel aega jagus,
siis elu hellitas.

Tee sai läbi käidud,
algusest otsani.
Nüüd on ta läinud,
ei tule enam tagasi.
/Atsile, 20.12.2009/

Täpselt see, mida soovin

Oma soovid tuleb välja öelda, siis oskavad teised inimesed neid täita. Pole mõtet keerutada, see ajab inimesi vaid segadusse. Kui aga soovi välja ütled, siis saab see täidetud, kui leidub inimesi, kes on valmis iga Su soovi täitma. Ja seda õnne, et on neid inimesi, kes sooviksid minu soove täita, on viimasel ajal üha enam.

Ilu pärast

Jah, mind peetakse ilu pärast. Lihtsalt on ju tore, kui oled nõnda ilus, et oled pidamist väärt. Ilu pärast pidada saab aga alles siis, kui oled sisemist väärtust tõestanud ja seepärast Sind lastakse mõnikord lihtsalt olla. Siis jääbki endale mulje, et vaid ilu pärast oled kuskil. Aga tahaks ju midagi teha ja nõnda võib ilu pärast olemine koormavaks saada, iseäranis tegude inimesele. Ikka iga asja kaks külge – kunagi pole nii, et oleks päris hea.

Meeste olemusest

Ühest küljest saan ma aru, et meestele on looduse poolt juba sisse kodeeritud, et nad peavad tõestama, et nad on teistest paremad. Teisest küljest aga ei mõista ma meeste alalist vajadust ennast tõestada, pidevat eluvõitlust pidada ja võrdlust teistega välja pakkuda. Vahel jätab see lihtsalt kentsaka mulje – igaühel on teiste inimeste hindamise jaoks tarvilik hindamissüsteem ja selle järgi on igaüks juba ise niikuinii kindlaks teinud, milline on ühe või teise inimese väärtus tema silmis. Seega pole selline võrdlusmomentide pakkumine üldse vajalik. Aga millegipärast meeste loogikasse selline mõttekäik ei passi. Igal võimalikul hetkel püüavad nad kõigile tõestada, et just nemad on need õiged mehed. Kuid õiged mehed on niikuinii õiged mehed juba oma tegude kohaselt, ülejäänud võivad ennast rääkida kuitahes suureks, nende väärtus selle võrra ei tõuse.

/Tahaks vaid öelda (kui poleks teisi siin): "Pole vaja midagi tõestada - Sina oled juba minu silmis tõestunud, oled juba omandanud hindamatu väärtuse." Küll ka need sõnad öeldud saavad, kui on õige aeg./

Manipulatsioon või asjade loomulik käik

Kui allikas on õige ja sõnad on õiged ja teod on õiged, siis peaks ju kõik olema ideaalne. Toimus jälle just täpselt see, mida olin soovinud – hellitavad sõnad mu kõrvus, hellus ja hool olid käega katsutavad. Eks ma ise kutsusin selle esile, ma tean. Aga see asi oleks ju sinnapaika võinudki jääda – teemavahetus oleks olnud lihtne. Tundus aga, et teine pool polnud teemavahetuseks valmis ja nõnda saingi kuulda seda, mille kuulmissoov ehk oli mu peast läbi käinud, kuid asjaolusid arvestades ei pidanud ma võimalikuks seda, et need sõnad võiksid minuni jõuda.

Jah, ikka tuleb mängida, siis on kõik võimalik. Aga see polnud mäng rohkem kui kogu ülejäänud elu – selles polnud meelitust, võlumist, võrgutamist. Mängu alustasin vaid ühe õhkuvisatud repliigiga. Ja sealt järgnev tuligi – tuli kõik see, milleks ma tegelikult valmis polnud. Kuigi... märgid olid juba enne olemas – õrna riivamise järgi. Ma arvasin, et ainult mina ole riivatu. Tuli välja, et riivamine toimus vastastikku.

Tunne on õhus

Kuidas on võimalik, et neil hetkedel, kui keegi teine tundis mingeid tundeid, kirjutasin ma neid tundeid kirjeldavaid sõnu? Kuidas on võimalik tajuda teise inimese tundeid, kui Sa temaga parajasti ei suhtle – ei ole isegi sidekanaleid tundeid ühendamas? Kusagil on need tunded ju ikka olemas ja rändavad inimeste vahel ning nõnda pole imestada, et ma neid sõnu endast välja valasin.

Kõik klapib

Elu asetab kõik ikka nii kenasti paika – sobitab kõik asjad omavahel nõnda ilusasti. Otsused tulevad sisemusest ja vaid aeg ütleb, milleks nad just seesuguselt tehtud on. Kas see on ettenägemise oskus? Kas see on teadmine, missuguseid asju on vaja tulevikus teha? Ma oleks ju pidanud hoopis mujal olema – aga ei olnud, algusest peale ei olnud. Kust ma küll selle teadmise siis võtsin? Kuidas oskasin leida teised põhjendused? Eks sisetunne ütles, et ma ei saa sellel ajal kusagil mujal olla. Pidin just selles kohas olema. Samamoodi pidin vaatamata kõigele olema just sellel hetkel just selles kohas, just sellistel asjaoludel, sest nõnda oli vaja. Kõik klapib omavahel imehästi, sest eluniit jookseb sujuvalt ajateljel.

Toetussüsteem

Minus tekkis küsimus: „Miks?“ Lihtne, ühesilbiline küsimus. Ega läinud palju aega, kui sain teada, miks. Jälle kord loodi mulle toetussüsteem – et mul oleks vaim tugev, kui seda tugevust vaja läheb. Elu oskab mind ikka nii kenasti hoida. Mäletan, et ka eelmisel korral oli toetussüsteem täiesti olemas. Seesama tugev ja hingehoidev toetussüsteem. Hakkasin mõtlema, et just sellist toetussüsteemi vajangi – piisab vähesest, et anda kindel seljatagune. Aitäh – nõnda on hea.

Teil on õigus

Jah, teil on õigus. Täpselt sedasi see asi ongi. Mainige vaid neid kolme nime ja ma väljun kontrolli alt. Pole midagi teha, kui just nemad on need, kes kutsuvad minus sellise reaktsiooni esile. Eks see on kogemus ja teadmine, et just nemad suudavad mulle alati pakkuda elamust. Selle järele ma lähengi, otsin ja leian võimalusi, vahel satun selliste otsimiste-leidmiste käigus ka täiesti totratesse olukordadesse, aga see käib asja juurde, sest pole ju elus ühegi asjaga sedasi, et kõik alati sujuvalt kulgeb, iga asja juures on tõusud ja mõõnad.

Keelekasutuse analüüs

Kui oled kahe nädala jagu lugenud raamatut, mis tegeleb peamiselt keeleanalüüsiga, siis leiad ennastki analüüsimas oma keelekasutust. Nõnda leidsin minagi ennast mõtlemas selle peale, kuidas on minu keelekasutusse tulnud üks sõna. Olen seda sõna tarvitanud juba suhteliselt pikalt ja arvanud selle pärinevat ühest allikast. Nüüd, asja pikemalt analüüsides, leidsin, et see sõna võib pärineda hoopis teisest allikast – ta on seal kogu aeg olemas olnud ja ilmselt olen ta alateadlikult oma keelekasutusse võtnud just sealt. Kuigi, kasutan ma teda enamasti esimese allika konteksti kohaselt. Kuid siis asi tegelikult on? Kas ma vaid tahan uskuda, et sõna pärineb teisest allikast, või ongi lugu pigem sedasi, et ootamatult avastasin, et allikas võib olla hoopis teine, kui esialgu arvasin. Igal juhul on see sõna mu keelekasutuses üpris tugevasti sees.

Raviseanss

Juhtus sedasi, et mu tervis polnud just kõige paremas korras. Juhtus sedasi, et mulle sai osaks raviseanss väljaspool meie meditsiinisüsteemi. Seansi hinnaks oli 125.- krooni ja kestis see keskeltläbi kolm ja pool tundi. Aga seanss oli väga tulemuslik – suuremad haigusnähud said kui käega pühitud. Oli teisigi seansil viibijaid, kellel tundus ravist kasu olevat, ja üks seansile karkudega saabunu lahkus sealt juba ilma nende abita. Eks ikka tuleb leida enda jaoks sobivaid lahendusi ja variante – arsti juurde minek nõuab meil ju teadagi palju aega ja raudset kannatust – nõnda tulebki alternatiivravi kasutada.

Saanud tiivad

Juba ainuüksi see mõte andis mulle tiivad, andis mulle võimu ja väe, andis mulle usu enesesse ja sellesse, et võin kõigega hakkama saada. Kui on selline vägi inimese sisse tulnud, siis ta suudabki kõike, suudab ja oskab, ilma kõhklusteta astub elust läbi.

Nüüd siis on need tiivad ka siinsamas olemas. Aga tunne on hoopis omamoodi – nad on andnud kerguse, nüüd pole justkui tiibu vajagi, sest kehal puudub raskus ja ta võiks iga hetk maast lahti hüpata ja kanduda ühest kohast teise ilma suurema vaevata. Selline on emotsiooni jõud, selline on võim, kui kõik on paigas.

Paitus

Paitus, hell ja õrn,
paitus, mõnus ja soe,
selline paitav sõrm,
et soojust hinge poeb.

Ei pea ju

Ei pea ju ütlema välja,
mis sisemuses varjul.
Ei pea ju sõnadeks tegema,
mis vaid mõtete kujul.
Ei pea, aga ometi pääsevad
sõnad hooletult valla suult.
Ei pea, aga ometi sunnivad
mõtted sõnu ületama huult.

Õnnelik, väga õnnelik

Mingi aeg tagasi tabasin ennast tundelt, et olen õnnelik. Sellise tundeni jõudsin hetkel, kui leidsin, et minu suhted kõigi minu jaoks oluliste inimestega on korras. See oli mõnus sisemine äratundmine, et elu võib ikka pagana hea olla. Ja nüüdseks on aeg sellele tordile veel ühe kirsigi lisanud – olen saanud kinnitust, et ka sellega, mille suhtes tekitati vahepeal kahtlusi, on asi ikkagi nii, nagu teadsin.

Nagu korralik koolilaps kunagi

Jah, kooli küll ametlikult mu elus jätkuvalt ei ole, aga koolitükke tuleb teha ja seetõttu tunnen ennast siiski korraliku koolilapsena käitumas. Kõigepealt tuleb koolitükid ära teha ja alles siis saab tegeleda sellega, mida ise teha tahaks. Kust küll tuleb see sisemine sund? Või on see lihtne eluloogika – saaks asja kaelast ära, oleks elu kohe palju roosilisem.

Kuhugi kuuluda

Viimasel ajal on elu pakkunud mulle võimalust mõista ja aru saada, et inimese üks olulisemaid vajadusi on kuhugi kuuluda, olla osa millestki. Väga on vedanud neil inimestel, kellel on sisemine veendumus, et nad kindlasti kuhugi kuuluvad. Aga kui see vajadus siis rahuldamata on, on inimene päris katki. Kõige huvitavam on, et see vajadus ei sõltu vanusest – selle vajaduse rahuldamise puudujäägid annavad tunda igas vanuses inimeste puhul. Aga mida siis peale hakata? Kuidas siis olukorda lahendada? Asi on väga lihtne ja hakkab meist endist – neil hetkedel, kui oleme oma armsate ja kallite inimestega koos, anda neile kinnitust selle kohta, et nad kuuluvad meie juurde, et meie juures on neil alati hea olla.

Tõenäosusteooria

Leidsin ennast taas mõtlemas selle peale, kuidas ikka elu asju omavahel kokku seob. Ajendiks siis see, milliste reeglite järgi pannakse inimesed toimetama ja tegutsema ning kuidas selle kõige tulemusena juhtub nii, et satud mingi inimesega lühikesse ajavahemikku ja piiratud ruumi paralleelselt kulgema. Ja kõige vahvam asja juures on veel see, kuidas elu ei lase teil täielikult teineteisega kokku saada sellel piiratud „alal“, vaid tekitab nihked, et leiate piisavalt aega ja ruumi teineteisest mööda kulgeda. Nüüd tekib teil kindlasti küsimus, kuidas ma siis üldse sellisest paralleelsüsteemist teadlikuks sain. Asi väga lihtne – inimene, kellega kohtusin ja ometi kokku ei saanud, sattus mulle pidevalt vaatevälja.

Aga olen teemast kaugele eemale liikunud. Pidi ju jutuks olema tõenäosusteooria. Tõenäosusteooriat tahaks arendada sellel teemal, kuidas on võimalik, et sellised asjad üldse juhtuvad. Keskkonnas, kus ringi liigun, on ju palju inimesi ja ka üsna rohkelt neid, keda tunnen. Kui enamikuga neist pole ma mitmete aastate jooksul kohtunud, siis kuidas on nii, et mingite teiste inimestega ikka aeg-ajalt teed ristuvad. Ja kui suur on tõenäosus, et mina just samal hetkel satun samasse paika, kui inimene, kellega kohtun?

Tuleb pähe üks meeldejäävamaid lauseid tõenäosusteooriast: „Iga üksiku punkti tabamise tõenäosus on null.“ Teooria on hea küll, aga praktika on midagi sootuks muud. Siinkohal meenub möödunud suvi, kus oli sisuliselt analoogne situatsioon – paralleelne kulgemine ajas ja ruumis, kuid siiski mitte kohtumine.

Emotsionaalsus

Näen ümberringi huvitavaid sündmusi toimumas. Inimesed muutuvad emotsionaalseks. Aru ma ei saa, kust võetakse alused sellisteks kaugeleulatuvateks järeldusteks, nagu tehakse. Mina ei saa aru, sest see olen ju mina. Ju siis neil, kes järeldusi teevad, on rohkem teadmisi ja kogemusi, et sedasi otsustada. Kui vaid loojad teaksid, milliseid emotsioone nad esile kutsuvad. Nad ilmselt oleksid väga üllatunud ja neil vajuksid suud lahti, sest selline reaktsioon pole kindlasti taotluseks olnud. Aga teha pole midagi – inimesed on erinevad ja ka väliste tegurite mõjud nende hingedele. Teisalt aga – ju siis on ikka hinge läinud, kui selline emotsionaalsus mängus on – ja see oleks loojate jaoks üks väga oluline teave.

Kui enam ei tea...

Kui oled mingi asja sees väga kaua olnud, siis ei taipa enam, kustmaalt lõped Sina ise ja kustmaalt algab SEE ASI. Kuna on keeruline piiri tõmmata, siis on keeruline ka aru saada, millised on need mõjutusvahekorrad Sinu ja SELLE ASJA vahel – kes keda mõjutab ja millisel määral. Sõltuvus on olemas, kas ka mõlemapoolne, seda ei oska vist keegi öelda. Aga tegelikult ju polegi vahet? Peaasi, et on hea ja mõnus.

Mark Twain

Tegin ühe testi – et selgeks saada, milline ajalooline suurkuju ma olla võiks. Vastuseks tuli Mark Twain – kirjutamiskihk ja huumorivajadus olid peamisteks omadusteks, mis seejuures esile toodi. Ja eks ta tõsi ole ka – eks ma ikka üks korralik grafomaan ole ja kui veel nalja ka saab, siis ei hoia ma ennast mitte üldsegi tagasi. Loomulikult ei arva ma, et ma kuidagi kunagi võiksin ligilähedaseltki Mark Twaini tasemele pääseda. Aga iseloomustus sobib küll hästi.

Katastroof

Mõnikord on sedasi, et midagi ei tule välja. Kuigi peaksid oskama ja suutma, mõnikord lihtsalt on selline päev, kus justkui kiiva kisub, hoolimata sellest, kas pingutad või ei pinguta, kas püüad või ei püüa. Ebaõnnestumine tekitab masendust ja nõnda võib iga järgnev hetk viia lähemale katastroofile. Lõpuks tuleb lihtsalt alla vanduda ja asi naljaks keerata, sest mõistus ei taha kuidagi aru saada, miks kõik nõnda vildakalt kulgeb.

Ainult õige otsus

Vaatasin ühe ürituse pilte, ürituse, kuhu oleksin hea tahtmise korral võinud minna. Aga ei läinud, sest oli tunne, et see poleks päris õige. Nüüd, neid pilte silmitsedes, sain aru, et see oli ainult õige otsus. Mõnikord ikka sisetunne ütleb õigesti selle kohta, mida teha ja mida tegemata jätta. Ja eks tulevad ka paremad ja asjakohasemad üritused – need, kus tunnen, et olen õiges kohas ja õigete inimeste keskel.

Kes teavad, need teavad...

Kuna tahtsin esitada täpset tsitaati, pidin DVD mängima panema – et oleks kõik täpselt edasi antud. Repliigi otsimise peale unustasin ennast seda DVDd kuulama-vaatama ja sain taaskord tunda seda tunnet, mis mind igakordselt seda DVDga kokku puutudes tabab. See on tunne, mida teavad need, kes teavad, ja teiste jaoks ei paku see tunne midagi, seega ei paku midagi ka SEE DVD. Minu jaoks on see aga nagu „Ristiisa“. Arvate, et nüüd jooksin oma mõttekäiguga päris metsa? Ei, see ei ole nii. Tsiteerin siinkohal üht filmi, nimeks on tal „You’ve got mail“. Seal on teemaks, et meeste arvates sisaldab „Ristiisa“ vastuseid kõigile elulistele küsimustele ja nõnda võib iga situatsiooni jaoks leida tsitaadi just sellest filmist. Selle DVDga tundub samasugune lugu olevat – sealt võib samamoodi leida vastuseid igasugustele elulistele küsimustele.

Vara veel...

Kuigi aasta ei ole veel läbi, hakkasin juba detsembri esimeste tundide ajal aastat kokku võtma. Tegelikult oli kokkuvõtte tegemine lihtne – elu on olnud väga värvikirev sel aastal, on käidud paljudes paikades, kohatud palju inimesi (ka selliseid, kellega kohtumisest hing pikalt helisema on jäänud, ja tuleb välja, et mõni sellinegi, kellega kohtumiseni ma küll jõudnud pole, aga kellega siiski „kohtunud“ olen). Kuigi selle aasta sees on olnud ka kummalisi asju ja juhtumisi, pole nad olnud peamiseks tooniandjaks – nad on tekitanud mingeid tundevirvendusi, kuid siis taustale taandunud. Palju teadasaamisi nii enese kui ka teiste kohta, vaatenurki, mida ei saa kunagi korrata.

Mõelda ka teiste peale

Ooperigalal oli ka teine külg, mis mind sügavamalt mõtlema pani. Gala käigus jagati välja auhinnad eelnevalt toimunud vokalistide konkursi võitjatele. Konkursi korraldajaks oli Pille Lille Toetusfond, mis tegeleb Eesti muusikute toetamisega. Mõtlemise kohaks oligi see, et inimesed, kes ikka südamega mingi asja juures on, ei mõtle vaid enda peale, vaid otsivad võimalusi ka teiste sama ala inimeste toetamiseks ja abistamiseks. Mul on hea meel, et selliseid inimesi on ja et nende ettevõtmised ka õnnestuvad, nt ooperigala ajal oli Estonia Kontserdisaal publikut täis ja publikupoolne vastuvõttki ülimalt soe.

Mismoodi mina siia puutun?

Unenäod on ikka ühed paganama vahvad asjad – tahavad, jutustavad sellised asjad kokku, et kõik saab loogilise seletuse. Nõnda andis mu üks järjekordne unenägu vastuse ühele küsimusele, mis on õhus olnud juba kusagilt veebruarist saadik. Iseenesest ei ole unenäos pakutud lahendus küll mingil moel võimalik, aga siiski on huvitav, mille alateadvus kokku seadis. Tutvustati mind tegeliku olukorraga – nagu peaks mina teadma midagi asjade seisust. Tekkis tahtmine küsida: „Mismoodi mina siia puutun?“ Lisada tahaks muidugi ka lause: „Sina ole Baccara, kui tahad.“

Taaskord soov südamest loetud

Oli laupäevane päev, kui „Balletiõhtu“ kestel leidsin, et sooviksin kuulama minna klassikalise muusika kontserti. Kätte jõudis teisipäev ja juba sai mu soov teoks – Vello Jürna sünniaastapäevale pühendatud ooperigalast õnnestus mul juhuse tahtel osa saada.

Kuigi ma polnud valmis selliseks hüppeks klassikalisse muusikasse, leidsin ennast gaala lõpuks lummatuna ja pisaraid valamas. Lihtsalt hämmastav on, mida suudab inimhääl teises inimeses esile kutsuda. Ja seda üllatavam oli tulemus, et mõnede palade puhul mitte ühestki sõnast aru ei õnnestunud saada ja kuna minu ooperiteemaline haridus on ka päris puudulik, siis ei olnud ma kursis sellegagi, mis on ühe või teise ooperi teemaks.

Kuigi ooperistaare oli laval küllaga, oli siiski teistest värvikamaid tähti ja neid tahaks siinkohal kohe erilise soojuse ära mainida. Kõige enam kiskusid kaasa Margarita Voites ja Oleg Orlovs – mõlema esitused olid sellised, et võis ennast ümbritsevast täiesti välja lülitada ning nautida kõige puhtamal kujul muusikalist maagiat.

Ilon Wiklandi päev

Eelmisest pühapäevast kujunes täiesti ootamatult Ilon Wiklandi päev. Läksin päeval linna peale ringi uitama – oli mõni asi, mis vajas tegemist – ja sattusin täiesti kogemata raamatu, mille loojateks on Ilon Wikland ja Leelo Tungal, esitlusele. Ei suutnud kuidagi oma algsele raamatupoe külastamise eesmärgile keskenduda, sest sellise suurusjärgi tegijaid lähedalt ja päris oma silmaga näha on ikka väga harv juhus. Pärast mitut raamaturiiulite vahel tehtud ringi otsustasin, et minust selles kohas sel hetkel asjalikku inimest ei ole ja otsustasin, et jätan kõik sinnapaika ning lähen otsin endale mingi parema koha.

Eks see erakordne kohtumine olekski jäänud sellel päeval ainsaks, aga saatus tahtis teisiti. Tee peale veeretati mulle ette PÖFFi piletiputka ja sealt leidsin, et õhtul on Kinomajas Ilon Wiklandist tehtud dokumentaalfilmi „Ma joonistan, seetõttu olen“ linastus. Loomulikult sai käigu pealt otsustatud, et seda filmi tahaks ma näha – tuleb ju ometi anda mingi omapoolne osalemispanus ka PÖFFile, mis sel aastal mul väga nõrgaks on kippunud jääma. Ja juba leidsidki piletid tee mu taskutesse.

Õhtul, enne seanssi, sain aga ühe loo võrra rikkamaks – kuna juhtusin seisma Tiina Loki kõrval, kui temaga tulid juttu rääkima Tiina ja Enno Tammer (Ilon Wiklandi maaletoojateks nimetasid nad endid), siis kuulsin ma päeval esitletud raamatu tekkeloo ka ära. Lugu siis ise selline, et Tiina Tammer olevat näinud mõningaid Ilon Wiklandi joonistusi, mis paistsid sobivat Leelo Tungla luuletustega, ja tuli välja ideega, et miks ei võiks Ilon Wiklandi illustratsioonid käia kokku Leelo Tungla luuletustega. Seejärel saatis Tiina Tammer Ilon Wiklandile Leelo Tungla luuletused. Luuletused olevat Ilon Wiklandi inspireerinud ja nõnda ongi raamatus „Jõuluajal juhtuvadki imed“ nüüd Leelo Tungla luuletuste kõrval Ilon Wiklandi pildid.

Ja loomulikult siis film ise. Enne seda veel kohtumine peategelase endaga – milline soe ja sõbralik olek, milline positiivne vaade elule, milline ausus ja otsekohesus . Veidi kurb on see, et küsimused pidid käima filmi ette, sest Ilon Wikland oli juba pikast päevast väsinud ega jäänud filmi lõpuni vaatama – ei osanud enne filmi suurt midagi küsida, pärast filmi äravaatamist aga oleks tahtnud küsida küll. Kuid kurvastamiseks pole põhjust – haruldasest kohtumisest juhuslikult osa saada on ikka suurepärane vedamine.

Võluvad tantsijad

Vahel on sedasi, et leiad tantsijate seast mõned, kes kohe oskavad hästi tantsida. Sattunud ühele kõrtsipeole leidsin tantsupõrandalt võluvad tantsijad. Sellistel hetkedel võtan mina ennast tantsukonditsioonist välja ja naudin seda vaatepilti. Mõnus ja tore on vaadata, kuidas inimesed oskavad oma keha valitseda.

Unevõlus

Unenäod, oh unenäod, mis te jälle kokku luuletasite? Valjusti teistega rääkimist, poolsosinal mulle lausutud sõnu. Tekkinud lootust ja ootusärevust, seejärel aga iroonilisel toonil kõlavaid sõnu: "Ära ole naiivne!" Sinna juurde veel teismelistele mõeldud muusika plaadid - sellised, millega kaasnes ilmne vihje sellele, et ma nõnda naiivne olen, et parajasti võiks mul käsil olla teismeliseaastad.

Ikka teisalt

Kui on mingid asjad, mida ma teatud allikast ootan, siis nüüd on jälle tõendust saanud see, et nende asjade kättesaamiseks pean ma ikka teisale pöörduma. Ei, mul pole midagi selle vastu, et neid asju teisalt saada. Teisal on ka päris tore, isegi mõnusalt vahva.

Õrnpunased purjed,
neid loojangul näen,
tooge tagasi koju
mu armsama laev.
/rahvalik/

Kohtumine lemmikuga

Kui oled kedagi kaugelt kiiganud ja pole temaga veel tuttav ja arvad, et see kõik jääbki nõnda, siis ei tule Sa selle peale, et ühel päeval saad Sa temaga tuttavaks ja enamgi veel, Sa saad temaga tuttavaks sedasi, et ta ka hiljem kindlasti Sind mäletab. Sinna juurde pakub elu Sulle veel parajalt vestlemisaega oma lemmikuga.

Jah, unistada ei oska, aga elu teeb sellise asja elegantse käeliigutusega võimalikuks. Ja siis saabubki see hetk, kui seisad oma lemmikuga vastakuti, vahetad temaga sõnu ja tundeid. Ja ta on kogu oma tähelepanu Sulle pühendanud, mis on asja juures veel eraldi vitamiiniks.

Balletiõhtu

Kuna mul on juba ammu olnud kihk balleti vaatama minna, siis sai otsustatud, et "Balletiõhtu" - rahvusooperi uusim etendus - on just sobiv.

Nagu käigu pealt otsustatud asjadega ikka kipub olema, oli seegi kord tulemus hea. Kui esimene osa - "Enne öö saabumist" - tundus minu jaoks liiga nurgeline ja jättis kuidagi konarliku mulje, siis järgmised kaks osa - "Pelléas ja Mélisande" ja "Teine sümfoonia" jätkasid rida tõusvas joones. Õhtu lõpuks oli korralik balletielamus käes. Minimalistlikud kostüümid ja lavadekoratsioonid, kuid milline tantsuline dünaamika ja värvikus.

Kaheks oluliseks osaks minu jaoks olid selles kompositsioonis valgustus ja muusika. Valgustuse juures tabasin ennast esimest korda jälgimas seda valguse ja varjude mängu, kuidas inimene, kes on prožektorivalguse käes, võib seal mõjuda hoopis varjus olevana, kui valgus õiget tooni on. Kui aga muusika peale tagasi mõtlema hakkasin, siis leidsin, et oma osa sellest, et mulle esimene osa väga hinge ei läinud, võib olla plaadimuusikal, sest ülejäänud kahte osa saatis orkestrimuusika.

Lisaks tahaks veel kiita kava - sellega oli tõsiselt vaeva nähtud ja suurepärased fotod tegid kavast kohe omaette elamuse.

Kulla hinnaga

Olukord oli väga koomiline. Minu jaoks väga uudne. Mõista seda, et mõni omadus, mis mul on, on kulla hinnaga. Ja kuidas mind siis selle omaduse kohaselt ka hellalt ja hoolitsevalt koheldi. Minu jaoks suhteliselt tavaline situatsioon, kellegi teise jaoks midagi erakordset. Aga see väärtustamise tunne oli ikka väga magus küll...

Kui on vähemalt üks inimene...

Sain tunda seda looja jaoks väga olulist tunnet. Seda, et minu loodu läheb kellelegi teisele korda. See oli nii mõnusalt soe paitus.

Kuigi enamasti kipun ma looma siis, kui meel must on, tuli välja, et vähemalt üks inimene kasutab minu loodut selleks, et rasketel hetkedel sealt lohutust leida. Ja leiabki sealt seda, mis edasi aitaks.

Ja kui on vähemalt üks inimene, kellel on mõnigi kord vaja seda, mida mina loonud olen, siis see annab ju indu ka edaspidi luua.

Iseäralikud mõtted

Vahel on sedasi, et pähe satuvad iseäralikud mõtted. Mõni olukord on lihtsalt selline, mis kutsub esile mõtteid, mis igapäevaselt pähe ei tule. Nõnda leidsin minagi ennast keset ööd keset pimedat ja vihmast maanteed mõtlemas iseäralikke mõtteid. Mõtetes olid muusikud ja minu suhtumine nendesse. Ja muie tuli suule. Lihtsalt selle mõtte peale, kuidas mina neisse suhtun ja kuidas ma tahaks neid hoida ning kaitsta.

Ja vahel juhtub ka seda, et mul selline erakordne võimalus antakse, et ma seda teha saan. Ja vahel juhtub ka seda, et nemadki mind hoiavad. Jälle kord vedamine...

Liigutav

Kui märgati inimest, kellest uni oli võitu saanud, lauldi selle väsinu jaoks unelaulu. Iseenesest juba see mõte, et on märgatud seda, et kellegi jõud on otsa saanud ja tal siis nõnda hellalt ja õrnalt parima võimaliku muusikaga kõrva paitatakse, on minu arvates väga liigutav. Hoolivus, hoolitsemine - ikka needsamad inimlikud asjad. Kõrvaltki ilus vaadata ja kuulata.

Tuule äratatud

Tuul koputas aknale,
küll üsna vaikselt,
aga järele ei jätnud,
magada ei lasknud.

"Ärka üles, väljas valge,
pühi nüüd uni palgelt,
uus päev on alanud,
peab saama asju tehtud."

Sõna kui vahend

Leidsin ennast jälle huvitavate vaatluste tegemisel. Kuna olin veidi teistsuguses olukorras võrreldes teiste inimestega, tekkis mul perspektiiv - vaade kõigele toimuvale justkui kuskilt kõrgemalt ja kaugemalt.

Ja leidsin, et minu jaoks on olulised sõnad. Minu jaoks on oluline suhtlemine. Ma ei oska teistmoodi kui sõnadega. Võib-olla peaks kasutama teisi vahendeid, võib-olla peaks kuidagi teistmoodi tegema. Aga iseennast ja omi arusaami teades olen täiesti veendunud, et kuigi võiksin, saadaks selliste vahendite kasutamist tülgastus südamepõhjas.

Igal teemal ise inimene

Lihtne põhjus, miks vajame erinevaid inimesi enda ümber, on vajadus erinevatel teemadel vestelda. Elu on näidanud seda, et igal teemal peab ikka olema mõni inimene, kellega seda jagada. Ise peame olema nii targad, et teame, kellega mis teemadel arutleda.

Võib-olla on see ainult minu eripära, kuid minu puhul on küll nii, et iga teema jaoks, mida jagada soovin, pean leidma just selle õige inimese. Kui inimene õige ei ole, siis antud teema arutelu alla ei kuulu.

Peamisteks sobiva inimese valikukriteeriumiteks on seejuures inimese võime mõista seda, mida öelda soovin, ja loomulikult heatahtlikkus - teadmine, et nendest asjadest, mida jagan, ei teki mulle mingit kahju. Lisaks on veel üks väga oluline asi - et teine inimene on valmis kuulama.

Üldises plaanis tunnen ennast selles osas päris õnnelikuna - olen enda jaoks need nii vajalikud inimesed leidnud.

Hea tunne

Nõnda vähe ongi vaja. Ainult natuke head tunnet unenäos, et teada saada, mis tunne siis on teha midagi sellist, millest oled ammu unistanud, aga mis siiani reaalsuseks saanud ei ole. Ka unenäod võivad anda selle sisemise veendumuse, mida võib-olla tõelisus anda ei suuda. Ja vahel saavad mingid asjad unenägudest alguse ning seejärel teostuvad tegelikkuses. Mõnikord on aga jällegi sedasi, et mingid asjad, mis on päeva jooksul lahendamata jäänud, saavad unenägudes paika.

Enese üle naermine

Väga lõbus on siis, kui leian ennast iseenda üle naermas. See on kõige siiram lõbu - tabada ennast mõttelt kuivõrd tobe ma võin olla. Sellised hetked on head ja vabastavad. Selline iseenda üle naermine on hea. See on turvaline kriitika, sest naerja suhtub sellesse tobedusse heasüdamlikult.

Muusikata ei oska

Ma ei oleks osanud aimatagi, kuivõrd oluline on, et oleks muusika. Ma ei oleks osanud aimatagi, kuivõrd palju sõltub helide tugevusest ja selgusest. Ei osanud aimata, aga nüüd siis oli võimalik seegi asi endale selgeks saada.

Ma tõesti vajan muusikat. Ma vajan muusikat selleks, et saaksin sellele toetuda. Kui muusikat ei ole ja kui loon ta oma peas, siis on asi isemoodi - siis tean, et muusika peab mu enda seest tulema. Aga kui on teada, et muusika peab tulema väljastpoolt ja teda seal ei ole, siis olen oskamatu.

Muusikata ei saa

Tundsin, kuidas mu hing nõuab muusikat. Tundsin, et sellest olen puudust tundnud. Tundnud puudust sellisest muusikast, mida minule meeldib kuulata. Polnud lihtsalt võimalust seda kuulata. Ja ükski teine muusika mind kuulama ei kutsunud. Tahtsin saada enda jaoks sobivat muusikat. Nüüd on hing jälle rahunenud - paras annus (hinge)muusikat on jälle kätte saadud.

Pool aastat ette

Olen juba tükk aega inimeste käest "pragada" saanud, et kuidas ma suudan omi asju kuude kaupa ette planeerida, kui nemad enamasti ei tea, mida nad järgmiselgi nädalal teevad. Ega mu elu nüüd nii täpselt planeeritud olegi, aga aeg-ajalt ikka juhtub, et mingid asjad on juba mitmeid kuid varem paika pandud.

Kuigi olen viimasel ajal on peas mõlgutanud mõtteid peaaegu üheksa kuu kaugusel tulevikus asuva kuupäevaga, pole sellest praegu veel midagi saanud. Arvan teadvat, et on midagi, mis hoiab mind kindlat otsust tegemast tagasi.

Aga praegu söödeti mulle ette kuupäev seitsme kuu kaugusel tulevikus. Kipub vist olema nõnda, et see asi saab ka teoks. Paistab, et kõik on justkui suurepäraselt paika pandud.

Nõnda need asjad siis juhtuvad ja vahel tuleb otsuseid teha ka pool aastat või rohkemgi ette.

Üllatused kirjakastist

Leidsin oma kirjakastist kaks suhteliselt lähedase pealkirjaga kirja. Teemaks oli kool. Ühel juhul sain osa sellest, et kellegi jaoks oli selleks korraks kooliskäimine otsa saanud. Teisel juhul, aga tuletati mulle meelde juba ammu pooleli olevat kooli, mis nüüd enne lõpetamist veel viimase sammu astumist nõuab.

Mis koolikaugest inimesest saan enda puhul rääkida, kui ikka leidub kusagil keegi, kes parajasti koolis käib ja kelle kaudu saan taaskord koolis käia. Elukestev õpe nimetatakse seda asja, vist.

Tantsumasin

Hetkeemotsiooni ajel sündinud otsus. Päris põnev rännak Eesti rahvamuusika ja -tantsu ning kaasaegsete helide ja liikumiste piiri peal. Parajal määral huumorit. Parajal määral üldistavad ja mineviku-tuleviku seostega vaated elule. Nauditav vaatemäng elu keerulistest mängudest.

Võrgustik oli see sõna, mis minu jaoks kogu selle tantsumasina kokku võttis. See, kuidas me inimestega seotud oleme. See, kuidas nemad meiega seotud on. See, et seosed jäävad meie vahele ka siis, kui meid on lahutanud aeg ja ruum.

Mind ja minu asju

Leidsin oma peas keerlemas lausejupi ühest The Belka laulust: "Oh, mind ja minu asju, neid juhtub, juhtub..."

Hakkasin kasutatud pileteid kasutamata piletitest eraldama ja huvi pärast hakkasin uurima, et kes viimase ürituse korraldaja oli. See, mis ma sealt välja lugesin, ei läinud kuidagi kokku sellega, mida ootasin. Vaatasin siis paar rida ülespoole ja avastasin suure üllatusega, et olin piletikontrolörile vale pileti ulatanud - see, mis oli kasutatud pilet, oleks pidanud kasutamata pilet olema. Loomulikult leidsin kasutamata piletite hulgast pileti, mis oleks pidanud kasutatud piletite hulgas olema.

Kui siis saabus üritus, mille pilet mul juba "kasutatud" oli, siis püüdsin piletikontrolörile selgeks teha, mis mul juhtunud on. Esimese hooga küsis ta mu seletuse peale: "Kus see teine (inimene) on?" Ma siis selgitasin, et ei-ei, mul ei ole sellele üritusele kahte piletit (tõesti, mul oli sel hetkel käes kaks piletit), vaid üks juba kasutatud pilet. Selle peale kõlas repliik: "Ah, see on teil juba rebitud. Astuge siis edasi."

Kuuekümnendatesse ja tagasi

Reaalmažoor, Ele Millistfer, Liisi Koikson, Märt Avandi ja Andero Ermel. Muusikaline etendus "Kuuekümnendatesse ja tagasi". Väikeste sketšidega laulude vahel. Ainult tuntud laulud eelmise sajandi teisest poolest.

Tekstilised vahepalad olid vahvad, nostalgiat tekitavad ja kaasahaaravad. Ja lauludki sellised, millest igaühte peast tean. Aga suhteliselt tundetult istusin ühe koha peal - ei tõmmanud mind see asi kaasa. Kas olid esitused ehk liiga akadeemilised?

Samas aga arvan, et väga paljud inimesed (saalis tundusid olevat peamiselt esinejate sõbrad-tuttavad-sugulased) oleksid hea meelega sellist etendust vaadanud ja kuulanud - kui nad vaid oleks teadnud. Minagi leidsin ürituse reklaami vaid juhuse läbi.

Vahvlitare

Pärnus, Postipoisi kõrval on üks selline vahva koht, kus saab vahvleid süüa. See on mõnus ja hubane koht, kuhu soovitan sisse astuda igaühel, kellel on soov maitsta kõige ehtsamat vahvlit jäätise, moosi ja vahukoorega - viib lihtsalt keele alla, tuues meelde nii mõnegi tuttava maitseelamuse. Ja vahvlikohviku miljöögi on selline, et saaksid ennast hästi tunda - elutuba ilma liigsete lisanditeta.

Enesekehtestamine

Kui ma oma tavapärases tagasihoidlikkuses oleksin peaaegu ilma jäänud sellest, mis oli mulle ette nähtud, leidsin ennast mõtisklemas enesekehtsestamise teemal. Peamiselt tiirlesid mu mõtted selle ümber, et kuidas oleksin pidanud käituma. Mul oli eeskuju käepärast võtta - inimene mu kõrval nõudis seda, mis oli talle määratud. Täiesti lihtne ja loomulik käitumine. Jah, nõnda võib see tunduda. Aga pole seda sugugi. Kui minu arusaamised ja elupõhimõtted on teistsugused, siis pole imestada, kui oma liigse viisakusega viimaks kõigest ilma jään, mida muidu saada võiksin. Enesekehtestamisega on mul asi ikka väga kehvasti - nõnda leian ikka ja jälle inimesi, kes minust kui õhust läbi ja mööda astuvad. Ja ma lasen neil seda teha, võtmata midagi ette. Samas tean, et aeg-ajalt saab minugi mõõt täis ja siis võib mu suust suurt sarkasmi välja lennata.

Peened prouad

Ma tean, et need on laenatud sõnad. Ma tean, et see on laenatud repliik. Ja tegelik formuleering on: peened provvad. See väljendab nii täpselt seda, mida mina selle sõnapaari taga näen. Viimasel ajal on mulle peened prouad iseäranis silma hakanud. Ei tea, kas ma pole taibanud neid varem tähele panna. Või olen neid siiski aeg-ajalt näinud, aga pole suutnud liigitada.

Ma ei saa öelda, et need oleksid kuidagi meeldivad märkamised. Ma ei saa öelda, et sellesse sõnapaari ei ole kogunenud paras annus sarkasmi. Samas ei saa ma ütlemata jätta, et asi ei võiks olla minus eneses - kas on see siis kadedus või sobitumatus, seda ei tea, aga midagi võib seal taga siiski olla.

Aga peeni prouasid ühendavad jooned on minu jaoks: enese esikohale seadmine, teiste inimeste kui teise klassi inimestega suhtlemine, teadmine, et neile on ette nähtud vaid parim ja loomulikult ka sellise õiguse väljahäälne väljanõudmine.

Kirjutamiseni

Esimeste suudluste teemal edasi mõtiskledes ja tuletades meelde oma esimest suudlust, leidsin ennast mõtlemas kirjutamise peale. Asi siis oli sedasi, et sellesama noormehega, kellega mina esmakordselt suudlesin, oli mul päris pikk kirjavahetus. Seda siis ajani, kuni tal ajateenistus läbi sai.

Samuti on mul elu jooksul olnud ikka päris pikki kirjavahetusi - mõne inimesega, keda olen enne tundnud, ja mõnega, kellega ongi suhtlus vaid kirjutamisega piirdunud. Ju siis on kirjutamine minu jaoks olnud see väljendusviis, milles olen ennast hästi tundnud.

Siinkohal meenub tunne, mida olen tundnud tagantjärele oma koolikirjandeid lugedes - olen olnud üllatunud, kust on minu pähe sattunud sellised mõtted ja teemaarendused, ise ma neid küll ei mäleta. Aga võib-olla see ongi lihtsalt see ekstaas, mis kirjutades tabab - sead sõnu ritta ja välja tuleb mingi mõte, mida muidu kunagi väljendada ei saaks.

Esimesed suudlused

Käisin Pärnu "Endlas" "Esimese suudlusi" vaatamas. Etenduse esimeses pildis mängiti välja esimese suudluse koomilisus. Selles tükis oli suudluse definitsiooniks mehe ja naise keelte omavaheline põimimine - nõnda need lapsed siis ajasidki esimeseks suudluseks keeled pikalt suust välja. Mulle tuli kohe silme ette Jaan Tätte jutustus esimesest suudlusest, mis tema loetud definitsiooni kohaselt (pärinevat raamatust "Avameelselt abielust") pidi tähendama mehe katset suruda oma keel naise huulte vahele. See oli siis teoorias, tegelikkuses olevat asi veel koomilisemaks kujunenud - neiuga olevat kaks pärani lahtist suud vastastikku surutud ja natuke siis sedasi lõõtsutatud.

Vanem kui meie

Vanem kui meie kõik
on see tuntud laul,
aasta 64 oli,
kui sai ta loodud.

Põimitud ta sisse
on armastus ja igatsus,
unenäod ja unelm,
mida leidub ühes lohus.

Tee-mõtle-kahetse

Indrek Kalda rääkis lugu oma elufilosoofiast (või pigem kogemusest, kuidas ta ise oma käitumist defineerib), mille saab kokku võtta: tee-mõtle-kahetse. See tundus nii ehe ja eneseirooniline, et tekitas äratundmise. Nendes kolmes sõnas just seesuguses järjekorras on nii palju inimese igapäevaelust. Jah, kõigepealt teed, siis mõtled ja hästi läheb, kui ei kahetse. Ja kui hetkeks kahetsedki, siis leiad peagi, et pole mõtet - elu läheb edasi ja tekib uusi analoogseid käitumismustreid.

PS See oli üldse üks kirgastav kohtumine, Lindpriidega. Üks näide - hea filmimuusika tunneb ära selle järgi, et teda filmi vaadates ei märka, aga kui ta ära võtta, siis jääb justkui midagi puudu.

Ükski heategu ei jää...

Teate ju küll seda ütlust, et ükski heategu ei jää karistamata. Sellise mõtte leidsin oma peas keerlemas, kui olin head teinud, küll südametäiega, aga siiski otsustanud, et teise inimese heaolu on olulisem kui mu enda mugav olek. Ja kohe sain oma vitsad kätte - karistuseks adrenaliinisööstu kõigis mu kehas leiduvates soontes. Mugavast olekust ei olnud midagi järel.

Teisest küljest oli ju mul kogu aeg peas see mõte, et midagi võib juhtuda. Kusagil hinges tiksus tunne, et midagi läheb viltu. Ja nõnda polegi aru saada, kas oli tegemist minu enda mõtete tulemusega või lihtsalt heateo eest saadud karistusega.

Aga heategu oli seda väärt - minu heast teost sai teisel inimesel parem ja see on väga mõnus "tasu".

Pigem ikka narr

Rõõmustasin endale täna Lauri ja Sadama uue plaadi "Sõstrapõõsaste vahel" - võtsin vahelehe kätte ja leidsin sõnastatuna mu enda mõtte. Nende mõte, mis on ka ühes plaadil olevas laulus peidus, oli - kui on valida kuninga või narri rolli vahel, siis valiksid pigem viimase. See tabab nii täpselt minu viimase aja tundeid - kahe rolli piiri peal ekslemist ja nende rollidega seotud valikuid. Ja aina enam tean ja tunnen, et valin pigem narri rolli - mütsi näin juba ammu kandvat, viimaks hakkan sellest ka ise teadlikuks saama.

Oskamatud

Me kõik oleme oskamatud,
oskamatud oma tunnetes,
ja kui ette satub armastus,
siis alles supis sumpame -
kas usaldada enda õrnust
kellegi teise kätte,
kas uskuda võimalust,
et see on millegi uue läte.

Mänguasi

Võluda, keelitada,
köita ja tõrjuda -
lihtne mänguasi,
millel oma tahtmisi
saab hetkhaaval
järgi proovida.
Kui juba kätte saadud,
peagi tüütuks muutub.

Kõik nii kohatu

Kõik nii kohatu
kui Solarise keskus
Estonia vastas
üle tänava.

Täpselt sedasi
juhtuda võib,
kui satud sinna,
kuhu ei peaks sattuma.

Kõik nii kohatu -
see ilus elu,
mis kohatute sees
publitseb ja keeb.

Kuuldud soov

Viskasin soovi õhku,
kauem sellele ei mõelnud.
Viskasin soovi tuulde -
ei teadnud, kas keegi kuuleb.

Keegi mu soovi kuulis,
selle tõeliseks muutis,
ilma raskusteta soovi
reaalsuseks voolis.

Õiged sõnad

Alguse kõik sai,
kui olid sõnad vaid,
siis sõnadesse tuli sisu,
mis tähendust neis silus.
Kes uusi sõnu ei tea
sellel pestud saab pea,
pesijaks on sõnade looja,
tema sõnu muudab hooga.

Õnnelikkus

Inimene ise peab ikka õnnelik olema. Ja inimene saab õnnelik olla vaid siis, kui ta teeb täpselt seda, mis talle õnnetunde annab. Kõrvaltvaataja jaoks võivad need õnnetekitajad kummalised tunduda, muigama panna. Aga mis kõrvaltvaatajal üldse sellest, milles teine inimene oma õnnelikkuse leidnud on? Peaks ikka rõõmu tundma selle üle, et jälle üks inimene õnnelik on. Aga kus Sa siis saad, kui oma õnnega kekutama tullakse - justkui iseennast õigustades, et see nüüd oligi see, mis minu õnnelikuks tegi, ja vaadake nüüd kõik, kui õnnelik ma olen.

Küünik minu sees ütleb sellise demonstratsiooni peale: "Ei kõla usutavalt."

***

Kuristiku veerel
seisad vagusi
astu siis see samm
astu tagasi
edasi on tuntu
tagasi on uus
kuristiku veerel
sünnib kirgastus
/Heiki Vilep/

Teistsugused inimesed

Rääkides ühest inimesest, kes on minu jaoks mingil hetkel justkui ühesugune ja teisel hetkel teistsugune, avastasin, et iga inimese sees on mitu inimest. Eks meil kõigil on oma rollid ja positsioonid, aga kui kontrastid on väga erinevad ja meile antakse võimalus inimesi erinevates olukordades jälgida, saame aru, et inimene võib ikka olla hoopis teistsugune, kui meie teda nägema oleme harjunud.

See võib olla ka mingite konfliktide allikas - inimesed, kes on harjunud neid inimesi, kelle pinnalt mingid asjad tekivad, nägema mingis teises valguses, ei suuda kuidagi kohaneda sellega, et neis inimestes on veel midagi peidus ja et hoopis teistel alustel on võimalik inimestega suhelda.

What happens in Vegas, stays in Vegas...

Kui ei oska...

Kangast kududa ma ei oska. Laulda ma ka ei oska. Kindlasti on väga palju asju, mida ma teha ei oska. Ja kindlasti on need just selliseid asjad, mida oleks vaja ühe tavapärase standardi järgi igal inimesel oma elu jooksul läbitavasse etappi astumiseks. Jah, tavapärase standardi järgi. Aga mina tean, et mina sellistesse standarditesse ei sobitu. Tean, et minul selliseid illusioone ega ideaale pole. Praegu vähemalt mitte. Nad võivad tulla ja seisukohad muutuda. Sel juhul on aga määravaks hoopis mingid selliseid asjad, mida ma teha oskan. Ehk siis polegi suurt lugu sellest, mida ma ei oska.

Minu õiguseid on rikutud!

Mis loeb üks tükike paberit, kui inimesed selle olemasolust midagi ei tea. Mis loeb üks sõlmitud kokkulepe, kui leidub inimesi, kes iseenesest mõistetavaid asju peavad millekski ilmvõimatuks. Nõnda leidsin ennast mõtlemas, kui lugesin ühte nimekirja oma õigustest. Nimekirjast silmadega üle käinud, sain targemaks teadmise jagu, et minu õiguseid on rikutud ja räigelt. Samas tabasin ennast mõttelt, kas pole ma oma õiguste väljanõutamisega hiljaks jäänud? Ja lisaks see teadmine, et olen neid juba nõutanud ja tulemus on olnud puhas null. Nii palju siis õigustest - vahel pole õigustest mingit abi.

/Samas saan aru, miks mulle teema ise südamelähedane on - ma ei taha, et teised omandaksid samasugused kogemused, nagu mul on./

Isade poolt

Lugesin ühenduse "Isade eest" juhtide intervjuusid lehtedest ja leidsin, et ma olen isade poolt. Põhjuseks pole siinkohal mitte nende väljaütlemised, vaid pigem minu enda kogemused isadega kokkupuutumisel. Nõnda tean päris mitut isa, kes on oma lapsi mingil eluperioodil üksi kasvatanud ja sellega suurepäraselt hakkama saanud. Samuti tean päris mitut isa, kes on oma lapse kasvatamisel aktiivselt osalenud ja lapsega aktiivselt tegelenud, samal ajal kui lapse emal on hoopis teised mõtted peas olnud. Lisaks muidugi need tänapäevased isad, kes on isad selle sõna kõige paremas tähenduses - nad on oma tööelus tegusad ja toimekad, aga leiavad selle kõrvalt aega ja võimalust perega aega mööda saata, ühiseid üritusi ette võtta.

Head isadepäeva!

Kui tahaks kuidagi paremini

Vahel on selline tunne, et ei saa ise endaga rahul olla. Vahel ei saa aru, mis herilane nõelab, et vaja kellelegi ilma põhjuseta ninna karata või lihtsalt kana kitkuma hakata. Vahel lihtsalt lähevad asjad selliselt. Vahel on elu selline. Kuidas küll ennast tagasi hoida, et mitte teistele liiga teha? Kuidas küll kontrollida olukordi sedasi, et poleks ühtegi kannatajat? Tahtmine võib olla suur, kuid siiski võib juhtuda, et ei õnnestu enda üle kontrolli saada. Ja vahel tundub, et pole üldse mõtet proovida ega pingutatagi. Vahel - see sõna annab lootust, et see pole alati niimoodi.

Maailmaparandamisest

Mis kasu on maailmaparandamisest, kui inimesed on katki? /Ingel, ingel, vii mind taeva...; Andrus Kivirähk/

See mõttekild muutis terve näidendi mu jaoks selgeks ja omaseks. Vahel on vaja vaid ühte mõtet, et mõista, et mõni teine inimene on saanud asjadest samamoodi aru, nagu ise oled neid tajunud. Ja tore on see äratundmine. Ja vahel ootad teatritükilt midagi tõsist ja saad hoopis midagi naljakat. Ja vahel lähed teatrisse ilma suuremate ootusteta ja saad sealt elamuse, mis olemise lihtsalt mõnusaks teeb.

Igal juhul olen rahul - rahul sellega, et oli neid, kes üldse selle tüki minu teadvusesse tõid, rahul sellega, et oli neid, kes tekitasid need piletid, mida endale rõõmustada sai, rahul ka sellega, et see tükk nüüd nähtud on, ja rahul sellega, et kõigi juhuste kokkulangemise tõttu olen nüüd ühe päris toreda elamuse võrra rikkam (ehk sai seeläbi rikkamaks ka minu maailmapilt - loota ju võib).

Kohanemine, teine faas

Eksperimendi esimene faas on edukalt läbitud - ma ei oska enam televiisorit vaadata. Ühel õhtul mõtlesin, et vaatan filmi - ei tulnud sellest suurt midagi välja, lõpuks käis film omasoodu ja mina toimetasin teisi asju.

Eelmisel nädalal tundsin, et ma ei suuda enam lugeda internetiväljaannete uudiseid - üha vähem leidub seal sisulise väärtusega uudiseid. Nüüd siis lülitasin enda jaoks välja ka sellised infoallikad. Esialgu on asi päris kenasti edenenud. Eks paistab, mis edasi saab.

Armumise analüüs

Tegelen siin päris põneva asjaga - iseenda peal analüüsin armumist, püüan aru saada, mis on armumist põhjustavad asjaolud, mis on need faktorid, mis kutsuvad esile sellise arutu käitumise. Mida pikemalt analüüsin, seda kindlamalt saan aru, et kõik see armumise värk ja see, kuidas üks inimene sedavõrd toredaks ja armsaks muutub, et vaid tema peale oma mõtteid rändamas leiad, on peamiselt ikka inimese enda peas kinni. Võib-olla on teistel see asi teistmoodi, aga mina avastasin, et ma ikka ise olen see, kes endale mõne inimese võluvaks mõtleb ja kuni kokkupuude inimesega on minimaalne, on võimalik talle igasuguseid vahvaid asju külge mõelda. Samas on lähema tutvumise käigus alati võimalik ka see, et avastad, et inimese sees on midagi veel paremat ja toredamat peidus.

Ammu pole ma tundnud seda ärevust ja elevust mõne inimesega kohtumise puhul - nüüd siis taaskord olen selles seisus ja pagana rahul. Ise tuleb oma elu huvitavaks elada - siis pole igavust karta.

Koolikauge inimene

Vahel on elus nii, et saad teada, et asjad, mida iseenesestmõistetavaks pead, ei pruugi üldse sedasi olla. Kuna ma pole ammu koolis käinud ja koolitöid teinud, ei oska ma ka selles keskkonnas käituda. Ikka lähtun oma arusaamadest ja veendumustest, sisemise kindluse ajel suudan otsustada, mismoodi peaks üks või teine asi olema. Kuidagi kiiresti on meelest läinud see, et koolitöid hindavad õpetajad/õppejõud ja nende suvast sõltub, kas ja kui hästi saad asjad tehtud.

Elu meeldetuletushetked panevad rõõmu tundma sellest, et koolis käima ei pea. Ja muudavad igapäevaelu nauditavamaks - ise mõelda ja otsustada on ikka pagana hea!

Järjekordne jänes

Kunagi kirjutasin siin, kuidas leidsin oma autolt sõidu lõppedes jänese. Seekord ilmus jänes nähtavale juba sõidu ajal. Kulgesin rahulikult ja väljamõõdetult tavalist marsruuti pidi ja korraga leidsin oma vaateväljast täiesti ootamatust kohast liikumist - kojameeste vahel sibas üks väike hiireke ringi. Sellest hetkest alates oli lisaks ohutule autosõidule mul veel üks ülesanne - toimetada see väike tegelane turvaliselt kohale. See läks mul ka korda, kuigi pidin vahepeal veenmisjõudu kasutama, et hiir oma autokapotile asetatud esimesed käpad tagasi tõmbaks.

Mustlane, ma arvan...

Kohtumine mustlasega Tallinna kesklinnas. Värvikas - kindlasti. Värskendav - kindlasti. Meeldejääv - absoluutselt!

Esmapilk tema autosse tõi meelde Türgis nähtud fenomeni, kus igasse väikebussi mahtus ära terve paarikümnepealine suguvõsa. Selle mustlase auto oli ka rahvast tihedalt täis topitud. Mustlasvankriks oli seekord Renault - polnud vihma ja tuule eest kaitsvat presenti, täiesti tavaline sõiduauto, aga võiks ju mõelda, et sisu poolest ikka samasugune - kõik elamiseks vajalik selles ühes liikuvas kodus.

Kõigepealt püüdis oma kaupa pähe määrida. Kui ma liimile ei läinud, ütles, et võta siis kellegi teise jaoks. Selle kõige kõrvalt jõudis paari vahetatud lausega ennast juba mehekski pakkuda - lubas kirglikkust.

Mulle aga jagus sellest kohtumisest naeru veel tükiks ajaks :D

Suhtleja

Elu on ikka nii kummaline. Ma olen tegelikult selline omaette nohistaja, pole suurem asi suhtleja. Aga kes siis sellest hoolib? Ikka tulevad inimesed minuga rääkima, viimasel ajal ikka väga intensiivselt. Mis see siis on? Kas nad tõesti ei näe mu otsa ees seda silti "Laske mul omaette olla"? Ei paista seda keegi märkavat - kõik tahavad paar lauset vahetada. Ja mõni suisa pikemaltki jutustada. Või olen ma ehk asjast valesti aru saanud - inimesed ehk kipuvadki just seepärast minuga jutustama, et nad teavad, et ma nad ikka ära kuulan?

Süst enesekindlust

Eks meist igaüks on läbi elanud selliseid hetki, mil iseendas kahtlema kipume. Aga vahel tuleb elu ise meile appi. Näitab meile kätte (ka siis, kui seda just parajasti hädasti vaja ei ole), mida me väärt oleme. Sellised hetked on paras enesekindlusesüst - saamaks veelkord kinnitust sellele, et tee, mille valinud oled, on õige, et saad hästi hakkama, et oled heade asjade vääriline.

Elu poolt tehtud enesekindlusesüsti tulemusena leidsin ennast hea enesetunde lainel naeratus näol ringi liikumas - enesekindel, rõõmus ja rahulik, sügise hall ilm säras päikesepaistest.

PS Selle peale tuleb meelde Paldiski maanteel juba mitmendat nädalat rippuv ühe ilukliiniku plakat: "Süstime naistesse enesekindlust!" Ei, aitäh, ma saan oma enesekindluse mujalt ja need saadavad süstid on püsivamad, mõjuvamad ning tervislikumad.

Hingeline side

Leian siin ennast mõtisklemas elu üle. Mis on see, mis teiste inimestega (iseäranis meestega) seob? See peab ikka olema hingeline side. Kuigi ka füüsiline side võib vahel väga võimas olla, kipub ikka nii olema, et hingeline side on kestvam. Millegipärast näen siinkohal füüsilise sidemena kirge. Ja kirel on ikka komme jahtuda. Aga kui on midagi seesugust, mida teise inimese hinges näed endast, siis saad aru, et selle inimesega on lihtne - suhtleksid nagu iseendaga. Ja polegi vaja pingutada, side tekib iseenesest ja suhe kasvab ning õitseb vaid ühiste arusaamade ja vastastikkuse austuse kaudu.

Elukogemus

Mõnikord ma mõtlen, et mul võiks ju elukogemust olla - aastaid juba on üksjagu. Mõnikord jälle mõtlen, et mis ma selle elukogemusega küll peale hakkan, sest vahel tundub, et see ei lase mul olla naiivne ja usaldav. Kuid ometi pakub elu vahel variante, kus saan aru, et minust vanematel inimestel on elukogemus mõnel juhul üldse puudu. Ja see paneb üllatuma, see tekitab imestust - kuidas on inimesed saanud nii vanaks elada ja pole sellist elukogemust.

Kogu selle arutluse võti peitub sõnas "elukogemus". See sõna juba iseenesest ütleb, millega tegemist on. Elukogemus koguneb selle pealt, mida kogetud on. Ja kui mingeid asju kogetud pole, siis ei saa ka sellist kogemust olla. Aga mulle on kogemust ikka kuhjaga jagutud - ei tea, millest see tingitud on, aga igal juhul on mul nii- ja naasuguseid kogemusi hulganisti.

Mees kõigi naiste jaoks

Raadio mängis lugu, mille üks esimestest fraasidest oli umbes säärane: "Mees, kelle pärast naised teevad faut pas'sid." Edasi räägiti siis lugu ühest bel ami'st, kes naiste pead ilma suurema vaevata segi ajab. Leidsin need sõnad endaga kõnelemas ja ometi ei suutnud ma aru saada, millise mehe kohta see jutt just käia võiks. Selle faut pas astuja leidsin aga ilma suurema vaevata üles.

Sügisemustrid

Mööduvad maastikud viisid mu mõtted sellele, milliseid mustreid sügis loob. Esmalt torkasid silma puude lehed - see, kuidas nende tõeline tekstuur ja kuju tuleb välja just enne okstelt alla langemist. Vaatasin ja imetlesin, kui erinevaks muutuvad puud, mis suvi otsa on vaid oma rohelise tooni põhjal eristatavad olnud, sügise tööka käe läbi. Samuti püüdsid pilku veel leheehtes puud keset raagus salusid - sedasi lükati esile need puud, kes puhkama minemisega hilja peale on jäänud. Ja loomulikult minu lemmikud - enne kolletumist lehtedele tekkivad helerohalised toonid (märk sellest, et algus ja lõpp peavad ikka sarnased olema). Ilus Eesti sügis!

Konservatiiv

Kui tulin välja väitega, et ma olen konservatiivne inimene, naerdi mind ilma igasuguse valehäbita välja. Jah, eks võib arvata, et olen enamasti edumeelne ja ise ka uuendusi algatamas ja suhteliselt tihti kindlaksmääratud reeglitest kõrvale kaldumas. Aga mõnes asjas olen suur konservatiiv - nt keelekasutuse osas. Pole minust seda inimest, kes võtaks kergesti slängi omaks, samuti ei salli ma, kui vulgaarsustega välja tullakse. Kuigi mingites olukordades on sellised "keelekaunistused" isegi minu kuuldes igati sobilikud.

Muhv, nõudmiseni!

Jälle saatsin endale kirja. Ikka juhtub sedasi, et tuleb iseendale kirjutada. See on parim variant info säilitamiseks. Samas on postkast ka selline koht, millele igalt poolt ligi pääseb. Ja nõnda läheb aeg-ajalt ikka teele mõni kiri, millele võiks peale kirjutada: "Muhv, nõudmiseni!"

Udupeen

Mõne asjaga on sedasi, et tema valmissaamiseks kulub aastaid. Nägin täna ühe udupeene "ürituse", mille tegemise mõte on õhus olnud minu teada juba kuskil kümne aasta ringis (kui isegi mitte kauem), reklaami.

Ja tegelikult on tore, et see mõte nüüd siis viimaks teoks saab. Ma olen ise sellistest udupeentest projektidest nii kaugele eemale nihkunud, et ei oska neisse kenasti suhtuda. Ise olen rikutud, tean seda. Aga siiski on mul hea meel, et mõte, mis nõnda kaua on õhus olnud, nüüd siis lõpuks realiseerub. Põhjus selleks on mu arvates imelihtne - nüüd on vajalikud vahendid olemas ja projekti õnnestumine on kindel.

Vaesusest ja rikkusest

On rikkad, vaesed ja võib-olla veel ka päris vaesed, vaesemast vaesemad, need, kes ei looda või pole kunagi lootnud. Vaesel võib olla auto, külmkapp ja televiisor, vaene jääb ikka vaeseks, sest ta arvab, et rikkus on asjade Summa. Poiss käskis vara vaestele jaga ja ma arvan aru saavat selle käsu mõttest: mitte et vaestel oleks seda vara vaja, mitte et see aitaks neil oma vaesusest vabaneda, vaid et see aitaks ärajagajal oma vaesusest lahti saada, saada vaesemaks kui vaene, rikkamaks kui rikas. Kõik me oleme vaesed. /Külmad kondid, Emil Tode/

Läänelik karastatus

Lääneliku karastatusega inimene ei tee millestki välja, ta lubab kõigil maailma veidrikel end temaga võrdsena tunda. Kui ta ka ise nende peale ülevalt alla vaatab. /Kirikutrepil, Arvo Valton/

Raamatutest

Raamatud lobisevad, sest inimesed kardavad vaikust. Nad täidavad meie tühje elusid täpselt nagu töölkäimine, lapsed, teeõhtud, jalutuskäigud ja telefonikõned. Nad pole tähtsamad kui kõik need asjad. Ega vähem tähtsamad. [---] Raamatud kardavad vaikust ja iga raamatu suurim hetk on see, kui ta vait jääb, kui ta tühjuse lummusele äkki järele annab. See koht tekstis, mis tühistab kõik, mis sama tekst enne ja pärast on öelnud ja mida ta sel hetkel ütleb. Hiilgav pööris, must auk, lõputu läbipaistvus. /Külmad kondid, Emil Tode/

Valgusest nii ja teisiti

Valgust on ikka vaja, kui on selline pime sügis, nagu meil praegu parajasti on. Ja valgust ikka saab. Kui ei ole elektrit, siis saab läbi ajada küünlavalgusega - alles selle nädala algul oli mul võimalus sellist varianti katsetada. Kui aga lambis pirn läbi põleb, siis on vaja asemele uut pirni. Oli mul kodus siis üks asenduspirn - säästupirn. Keerasin selle lambi sisse ja lülitasin lambi põlema. Ja üsna pea lülitasin lambi taaskord kustu - nii harjumatu ja külm oli see toon, millega pirn tuba valgustas. Ei tea, kas keegi oskab mulle öelda, kas see oli vaid antud säästupirni viga või ongi kõik säästupirnid sellise kalgi ja külma valgusega? Igal juhul on nüüd taaskord õnn minu õuel - sain poest tavalise pirni hangitud. Tean-tean, mu käitumisviis on ülimalt irroheline.

Kui üks

Kui inimesed teevad mingeid asju aeg-ajalt koos, siis võiks nende inimeste vahel tekkida side, mis ka väljaspoole paistab - teineteisest arusaamine, teineteisega sulandumine.

Ehk see ongi kogu aeg sedasi olnud. Kuid kui ühele kooslusele on lisandunud kaks inimest, kes nende ülejäänutega ega ka omavahel eriti tihti kokku ei puutu, siis ei pruugi need kaks lisandujat ülejäänud seltskonnaga haakuda. "Haakuda" pole siinkohal päris täpne sõna, sest haakuvad nad ikkagi - ei aja mingit oma joru, vaid ikka saavad hakkama ka selle esialgse seltskonnaga koos toimetades.

Mida ma aga seekord nägin, see oli kogu koosluse - esialgse seltskonna ja kahe "juhukülalise" - toimimine kui üks. Ja see tegi asja suurepäraseks, andis uued varjundid ja värvid. Tore on, kui ka aeg-ajalt kokku sattuvad kooslused suudavad saavutada täieliku omavahelise sünergia. Ma olen väga rahul, et mul õnnestus sellist asja näha!

Külgelöömine, uus teooria

Jälle leidsin, et mulle lüüakse külge. Eks ma siis pidin hakkama selle peale otsima põhjuseid, miks see sedasi on. Nõnda kõrvutasingi neid külgelöömise olukordi ja leidsin huvitava seose nende kolme viimase vahel. Olin kõigil juhtudel ennast seadnud äärde või nurka. Sellest võin teha meelevaldse järelduse, et servad-nurgad on tegelikult elu tuiksoonteks.

Lisaks võin ma varsti oma originaalsete lausekatketega saavutada omamoodi kuulsuse - jälle ei saanud ma jätta omi mõtteid vaid enda teada... Või peaksin oma "sisukatest" vestlustest kirjutama kokku näidendi pealkirjaga "Kohtumised"?

Pisike pedant

Raadiost kõlas laul, mille sees oli prantsuskeelseid sõnu. Kuulasin ja ühel hetkel leidsin oma peast mõtte, et laulja hääldab sõna "femme" valesti. Loomulikult koorusid esile need arvukad korrad, kui olen ingliskeelse sõna "header" hääldust parandanud. Ja mõte hakkas edasi kerima, mälestusi ilmavalgele tirima. Selle peale leidsin, et ma olen ikka pisike pedant. Kuigi vahel tundub, et pisike on ilmselgelt liialdus.

Vahel võin endas leida päris suure tähenärija - kõik peab olema täpne ja selge. Näide möödunud teisipäevaõhtust. Lausuti: "Meil pole augustis ... olnud." Kohe oli vaja küsida: "Augustis?" Vastati: "AugustisT." Ka seda t-tähte oli mul vaja närida, kuigi teadsin väga hästi, mida öelda taheti. Täiesti kohutav.

Elust enesest

Mu auto oli tõstuki peal, toimus rehvivahetus. Mul aga polnud muud teha, kui lihtsalt ringi jalutada ja aega parajaks teha. Etenduse pakkusid taevalaotusel lendavad linnud - suuremad ja väiksemad, üksi ja väikeste parvedena. Aeg-ajalt nägin töömehi rehvidega toimetamas.

Ühe sellise toimetamise hetke ajel lendasin mu suust välja sõnad: "Küll võib ikka lõbus töö olla - päev läbi rehve veeretada." Töömees, kellele sõnad määratud olid, muigas vaid.

Leidsin ennast hiljem mõtlemas, et sellised sõnad peavad jääma enda pähe, need on sellised uitmõtted, mida ei peaks kellegi teisega jagama. Olen siiani üllatunud, kust mu selline mõte üldse pärit oli ja miks ma siis otsustasin, et ma peaks selle ka välja ütlema.

Kultuurist

Istusin kinosaalis ja leidsin ennast arutlemas kultuuri üle. Film oli lõppenud ja peaaegu kõik hakkasid ennast väljapääsu poole seadma. Lõputiitrid aga veel jooksid. Minu jaoks tähendab kinokultuur seda, et tiitrid vaadatakse lõpuni - selle kultuuri olen omandanud Kinomajas ja kandnud endaga kaasas kogu oma sealse "kooli" järgse elu.

Nõnda istusin seal, lasin silmadel üle tiitrite joosta, endal aga keerlesid mõtted kultuuri ümber. Leidsin enda peast ühe mälestuse möödunud kevadest, kus tundsin taaskord väga teravalt, et olen teise kultuuri kandjaks. Tookord oli kohaks tennisehall. Selle kultuuri, millega konflikti sattusin (mitte mina ei sattunud kultuuriga konflikti, vaid sattusin omandatud kultuuri järgides teiste pealtvaatajatega konflikti), olen omandanud juba paarkümmend aastat tagasi erinevaid tennisevõistlusi vaatamas käies. Kultuur ise seisneb selles, et plaksutatakse ilusa punkti peale, sõltumata sellest, kas hoiad punkti võitnule pöialt või mitte. Samamoodi käib selle kultuuri juurde see, et poolelioleva punkti ajal ei liiguta, ei karjuta, ei räägita. Selles suhtes olin päris šokeeritud, kui juhtusin nägema US Open'i selleaastast finaali, kus punktile taustaks kõlasid pealtvaatajate hüüded.

Sellised mõtted siis leidsin oma peas ringi käimas. Kuigi ma ei pea ennast mingiks suureks kultuurispetsialistiks ja tean, et vahel saan hakkama suurte "kultuuritustega", siis on ikka mõned kultuurivaldkonnad, mille reeglid on minusse juurdunud ja mida au sees hoian.

PS Türgis on osaks kultuurist see, et mehed istuvad päevad läbi kohvikulaadsetes asutustes (ma ei oska neid asutusi kuidagi paremini nimetada) ja mängivad lauamänge.

Filmikunst

Olen õnnelik, et sattusin kinos filme just sellises järjekorras nägema. Enne "Püha Tõnu kiusamine" ja pärast "Antikristus". Sellise järjestuse üle rõõmustasin juba "Antikristuse" esimeste kaardite ajal. Peas tekkis kohe võrdlusmoment, et üks on täiesti vaadatav film, kuid teisest on kohe näha, et tegemist on maailmaklassiga.

Kumbagi filmi ei läinud ma vaatama mingi eelneva sügavama ettevalmistusega - "Püha Tõnu kiusamise" kohta teadsin vaid tegijaid ning osatäitjaid ja seda, et see ühest müügijuhist on; "Antikristuse" kohta vaid, et Lars von Trier'i tehtud ja et Cannes'i kõige šokeerivamaks filmiks peeti sel aastal, lisaks sai veel naispeaosatäitja preemia.

Kuigi minu viimaste aegade kogemustega (head teha tahtes leian ennast abitu ja oskamatuna, pigem kahju, kui kasu tekitades) sobib "Püha Tõnu kiusamine" enam kokku, jättis "Antikristus" sügavama ja üllataval kombel ka parema "järelmaitse" (olles mõnel hetkel ikka üdini võigas).

Kui nüüd natuke sügavamale minna, siis "Püha Tõnu kiusamise" juures oli kõige muljetavaldam see, et film oli must-valge. "Antikristuse" puhul aga see, kui kaunilt oskab üks inimene oma tunnetust väljendada - Lars von Trier'i oskus siduda omavahel pilte ja helisid on imetlusväärne.

Ja kui keegi küsiks mu käest soovitust, kumba filmi vaatama peaks minema, siis igal juhul oleks see "Antikristus". Kuid kui on soov vaadata Eesti elu sisse veidi teise nurga alt, siis "Püha Tõnu kiusamine" annab selleks sobiva võimaluse - mõlgutada mõtteid selle üle, kas me elame seda elu, mida elada tahaksime.

Kuhugi peaks kolima?

Ma olen laisk inimene, jätkuvalt. Läheb aeg edasi ega ole minust mingit virka inimest loota. Kui juba laisk, siis laisk kogu eluks. Ja kuna ma olen laisk, siis ei suuda ennast kolima ette kujutada, sest minu arusaamist mööda on kolimine üks üsna väsitav tegevus.

Aga kuna viimasel ajal on väljastpoolt tulnud igasuguseid signaale, et justkui peaksin kuhugi kolima hakkama, siis olen ennast leidnud sellel teemal mõtteid mõlgutamas. Just-just, mõtteid mõlgutamas ja mitte väga tõsiseid kolimismõtteid, vaid ikka selliseid hüpoteetilisi.

Välja pakuti Paide - Eestimaa süda, igale poole lihtne liikuda. Aga... Paidega on üks probleem - südamele vaatamata on seal selline aura, mis mulle kohe kuidagi ei sobiks. Aura eeldab väljapeetust ja kindlat reeglite järgimist.

Siis on muidugi paradiislik Käsmu - koht, kus ennast alati hästi tunnen. See on nii kallis koht, et ei julgekski sinna elama asuda - on hirm, et ta muutub argiseks ja halliks.

Viimasel ajal näitavad aga märgid kõik ühes suunas - Pärnu. Suvituspealinn on mulle alati meeldinud. Ja aina rohkem on ta hakanud mulle meeldima nende inimeste pärast, kes on Pärnust pärit - olgu nad siis sinna elama jäänud või sealt ära kolinud. Samas olen alati olnud seda meelt, et Pärnus peab olema midagi seesugust, mis teeb sealsetest inimestest teistsugused inimesed - milles see teistsugusus seisneb, ma sõnastada ei oska, aga nad lihtsalt on teistsugused. Ja mulle hakkab aina enam tunduma, et ka mina võiks olla nende teistsuguste inimeste keskel.

Võlub

See asi on pikalt sõnastamist oodanud. Olen juba ammu aru saanud, mis mind võlub. Võlub see, kui inimesed võtavad oma tegevusi kergelt ja huumoriga, kuid on enne omandanud vajalikud tehnilised oskused. Võlub, kui ise nauditakse seda, mida tehakse. Võlub, kui mängitakse lõpuni välja see, et ennast tobedasse olukorda pannakse - selline peen huumor on täpselt minu maitse järgi.

Ma saan aru, et see tähendab, et eeldan meelelahutust, aga selles pole ju midagi imelikku. Kellegi teise jaoks on meelelahutus miski muu. Minu jaoks aga see, et jälle saan lõkerdada, kui taban mingi järjekordse tobeduse.

/Eliisabet on minu tüdruk, Eliisabet on minu tüdruk, Eliisabet is my girl, Eliisabet is my girl (pole midagi teha, kui viiside peale kipuvad tekkima teised sõnad, kui neid, mida keegi teine loonud on (olgu siis loojaks kasvõi looja ise))/

Kui oleksin maailma naba...

... siis oleksid kõik asjad korraldatud sedasi, nagu mina tahan. Praegu võin enda jaoks vähemalt ühe sellise maailma-nabaks-olemise põhjuste-tagajärgede ahela luua. Ahel võiks siis ise olla selline, et midagi juhtus seepärast, et MINA olin millegi muu vastu, mis põhjustas nüüd sellise asjade seisu, et ma oleks rahul.

Vahel on tore selliseid mänge mängida ja arvata, et asjad on täpselt sedasi üksteisega seotud, nagu mina parajasti arvan.

Hästi süüa

Avastasin, et ma olen ikka päris paras oma kõhu ori. Ikka on sedasi, et tahaks midagi head süüa. Ja kui vahel läheb õnneks, et saab midagi väga head nahka pista, siis on tuju hea ja meel mõnus. Lisaks leidsin, et mulle meeldivad selged ja puhtad maitsed - mõni asi peab olema täpselt iseenda maistega, ilma igasuguste maitseaineteta. Vahva!

Keskmine poeg

Keskmine poeg,
Juulius,
keskmine poeg,
naerusuu,
keskmine poeg,
asjalik,
keskmine poeg,
oma asi
on ajada
keskmisel pojal.
/13.10.2009/

Laeva-ring

Terve tänase päeva olen ajalehtedest pealkirju valesti lugenud - ikka laeva-ring ja laeva-ring. Kuidagi ei suuda ennast seda sõna õigesti lugema sundida. Mis teha, kui hing ikka merega seotud on, siis tuleb laevaga seotu välja lugeda ka sealt, kus sellega mitte mingit pistmist pole.

Midagi ei saa aru

Kas see nüüd on või ei ole? Mis vajadus see selline on? Mitte midagi ei saa aru. Aga tean, et hea on. Aga tean, et see on mõlemapoolne. Aga mis see SEE siis on? Lähedusevajadus? Teise inimese juuresoleku tajumise vajadus? Lihtsalt soe ja sõbralik olemine? Ehk ei peakski rohkem sellel teemal arutlema. Las ta olla - mõnus, soe, sõbralik. Kui analüüsima hakata, võib selle ära rikkuda. Ja kõige peamine asja juures - SEE on oluline.

Lood jätkuvad

Siia võiks kirjutada järjed järgmistele lugudele:
1. ikka üks ja sama ämber;
2. külgelöömine;
3. nimekiri tuleb teha?
4. ja muidugi poliitreklaami teemadele.

Sellest järeldan, et elu ongi üks seriaalide rida, mille puhul võid iga toimunud sündmuse juurde juba selle otsasaamise hetkel lisada lause: "Jätkub..."

Ja alati pead valmis olema selleks, et inimesed ei saa naljadest aru ning suur naljatamine kukub suisa kohutavalt välja. Aga pole viga - kohe leidub keegi, kes tahab olukorda silendada (või tahab piinliku olukorra tekitajat veel piinlikumasse olukorda panna - ka selline mõte käib mu peast läbi (ja ehk on tema üks pehmem versioon maailmavalitsejatest)) ja tekitab uue olukorra, mida vaid vaatad ja imestad. Peaasi, et saaks keset Eestit - ja-jah, soovitus oli Paidesse - kolida. Iroonia missugune! Ning nüüd on vähemalt teada, mispärast on pidusaalides lauad - et saaks ennast täis juua. Piisab vaid mõnest minutist, et selliseid elukooli kõrgemate kursuste teadmisi omandada.

Maailmavalitsejad

Leidsin raamatut lugedes ühe selgelt sõnastatud mõtte, mida olen päris mitme inimesega oma elu erinevatel etappidel arutanud:

Vastuvõtunaise sarnased inimesed, nemad valitsevad maailma. Nad pärivad teistelt aru juba väikeste poiste ja tüdrukutena, nad kasvavad suureks ja neist tulevad õpetajad ja maksuametnikud ja vastuvõtutöötajad ja igal pool nõuavad nad inimestelt aru nende tegude kohta, panevad vastuhaukajad oma jalge ees püherdama ja olemasolule õigustust paluma. Kust need maailmavalitsejad tulevad? Võib-olla on vanemad neid varases lapsepõlves niimoodi alandanud, et nad peavad oma elu elades juhtimise üle võtma, et teised inimesed saaksid selle ebaõigluse alanduse hinnaga kinni maksta. Või ehk peitub nendes sünnipärane kurjuseelement, mida ei saa välja juurida ka maailma manatarkade loitsude või peletusvahenditega. Paharet tegutseb nende kaudu ja levitab oma kurjuse vilja. /Piir, Riikka Pulkkinen/

Poliitreklaami, jätkub

Mind on jälle kord meeles peetud. See on nii kena, et mulle igakordselt enne valimisi ikka sõnumeid saadetakse. Tuleb meelde kevadine hommik, mil leidsin oma telefonist sõnumi, et ma valimispäeva mingil juhul maha ei magaks. Enne seda oli tulnud sõnum, mis rääkis sellest, et ma särama peaks.

Postkastist leidsin veel ühe osa selle erakonna reklaamist, millest juba eile kirjutasin - tundub, et eesmärgiks oli postkast sõna otseses mõttes uputada - poliitreklaami kõrvale ei oleks sinna enam midagi muud mahtunud. Tegelikult ajan udu - poliitreklaam oli hiljem postkasti pistetud ja turritas sealt välja, selle alt aga tuli esile hulluks-minemise-päevade-kutse ;-)

Kas see on mingi valitsejate erihobi, et nad oma võimulolekut kasutavad ära selleks, et endale reklaami teha? Kogu aeg on vaja kuulutada: "Vaadake, mis meie teinud oleme!" Nagu muidu ei märkaks nende toimetamisi keegi?

Raadio pakub vaheldumisi kahe erakonna reklaame, mis on nii üks-ühele, et jääb mulje, et need on sama reklaamifirma tehtud. Aga kas ongi enam kaks erinevat erakonda - kui reklaam nõnda sarnane on, ehk siis on nad juba üheks erakonnaks saanud?

PS See poliitreklaam, mis eelmise selleteemalise kirjutise kommentaarides jutuks oli, ei olnudki poliitreklaam, nagu välja tuli. Pigem lihtsalt ühe ürituse reklaam, mille lõpus tuli välja, et üritusele on oma õla alla pannud ka üks erakond.

Kui on antud näha

Leidsin oma akna all askeldamas linnu. Oli teine veidi isesugune, kui need linnud, keda seni tundma olen õppinud. Laususin sõna: "Seisa paigal, ära liigu enne kui ma olen saanud raamatu kätte, et järele vaadata, kuidas Sind nimetatakse." Läksingi riiulist raamatut võtma, hakkasin seda lappama ja kui leidsin sobiva koha, seadsin ennast taaskord aknast välja vaatama. Aga loomulikult polnud lind mu palvet kuulnud ja oli juba kuhugi kadunud. Jäin siis unistavalt aknast välja vaatama ja peagi märkasin, et lind oli ära läinud selleks, et oma teisi liigikaaslasi kohale kutsuda. Et ma saaks neid veelgi paremini vaadelda. Lind, kes sedasi käitus, tuli välja, on mänsak. Mõnikord lihtsalt on antud õnne näha, midagi uut ja huvitavat.

Usun, ei usu

Millegipärast tuli jutuks, mida usun, mida mitte. Ja peas leidsin selle laulu ketramas:

Ma ei usu näärimeest ka präänikute eest
ma ei usu kaukameest ka paberi eest
ma ei usu elumeest ta naeratuse eest
ma ei usu reisumeest ta piltide eest
usun ei usu ma usun ei usu
katsuda tahaksin ma
kui ainult kätega katsuda saan
usun kõiki päiksetõuse seni kuni saan
ussidesse usun ma ja kalasse ka
usun kõiki olevusi seni kuni saan
usun nende olemisse õhus ja maal
usun sooja pesu sisse seni kuni saan
sussidesse sallidesse sonisse ka
usun keedukartulisse seni kuni saan
puljongisse pirukasse armunud ma
ma ei usu päkapikke kummutite peal
ma ei usu puudritoosi imesse eal
ma ei usu hinnetesse tunnistuse peal
ma ei usu triipudesse kannika peal
usun ei usu ma usun ei usu
katsuda tahaksin ma
kui ainult kätega katsuda saan.
/Usun, ei usu; Hardi Volmer/

Olen aru saanud, et usun näitlejate ja nende tegevuste sisse. Usun muusikute ja nende tegevuste sisse. Jah, olen nõnda naiivne ja usun. Kui neil mingid muud mõtted peas ongi, kui see, mis välja paistab, eks see jää siis nende endi südametunnistusele.

Poliitreklaam

Valimised on kohe ukse ees ja poliitreklaami sajab nii uksest kui ka aknast sisse. Pääsu selle eest suurt pole. Kui ei istu kodus ja lihtsalt ei maga.

Olen seda meelt, et selle asemel, et reklaamifirmasid toetada, võiksid erakonnad raha paigutada hoopis mõistlikumatesse kohtadesse (ja selle väljaütlemine oleks juba piisavaks reklaamiks). Aga ikka on see hirm, et äkki ilma reklaamita keegi ei märkagi, et me ka ikka kandideerime nendel valimistel.

Kõige krooniks oli erakonna, kes muidu on nende valimiste eel suhteliselt vähese reklaamiga silma paistnud, suurte värviliste reklaamlehtede langemine minu postkasti - kohta, kuhu aadressita reklaam jõuda ei tohiks. Oh, inimesed-inimesed, vahel saavutate soovitule vastupidise efekti - tekitate oma tegudega tülgastust neis, kellele meeldida püüate.

Kui jälle on vaja

Elu teeb ikka keerdkäike. Kui mingi aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas tahaksin teiste jaoks olemas olla ja kuidas mõnele inimesele pole mind justkui enam vaja, siis nüüd näitas elu, et tühja kohta ta ei salli ja üks vajadusteema asendati sujuvalt teisega. Ja korraga oli mind rohkem vaja kui kunagi enne. Selline on siis elu - iga järgmise käänaku taga on mingisugune üllatus peidus.

Ilusa elu algus

Nüüd siis on ilus elu käes. Kui enne võis veel kahelda selles, millist elu me elame, siis nüüd on selgus saabunud - ilus elu on alanud. Kummaline tundub selline müügistrateegia praegusel majanduslikult raskel ajal. Aga pole lugu, juba esimesel päeval nautis ilusat elu üle 40 000 inimese. Järelikult on ilusast elust puudust tuntud ja nüüd, kus see on saabunud, soovivad kõik sellest tükikest saada. Ega minagi kauaks pääseda saa - kui ikka tahan väärtfilme näha, siis pean minagi ilusasse ellu sisse astuma.

Keegi ei kao

Leidsin ennast mõtlemas selle peale, kuidas on lugu armsate inimeste meelespidamisega. Mõtlesin ja leidsin, et isegi see, et inimese tee siin maises ilmas on lõppenud, ei katkesta mitte kuidagi tema peale mõtlemise ahelat. Aeg-ajalt ikka leian tee temani, mõtlen koos veedetud aegade peale, mõtlen selle peale, kuidas tema mingis olukorras toimetanud oleks. Nõnda jõudsingi järeldusele, et elutee lõppemine ei katkesta sidemeid inimeste vahel - kusagil on nad meie jaoks ikka olemas ja see ongi kõige tähtsam.

PS Käisin ühel augustikuisel päeval sünnipäevapeol. Sünnipäevalaps nägi välja leebe ja rahulik. Kuigi mul ei õnnestunud ühtegi teist külalist näha, nägin siiski, et neid oli arvukalt käinud ja oli olnud üks tõeline sünnipäevapidu - lillede, rõõmu ja naeruga. See oli veelkordseks tõestuseks, et keegi ei kao.

Ärevad hetked

Avastasin oma postkastist teate postiteenuse osutajalt, mille sisu oli lühidalt järgmine: teile on saabunud teade kohtunikult, kohtutäiturilt vms, me püüdsime teile seda üle anda, aga teid polnud kohal ja nüüd palun tulge sellele ise järele.

Selline "suurepärane" sõnum tekitas ikka päris parajalt ärevaid hetki. Olen ennast ikka enam-vähem korralikuks kodanikuks pidanud (eks minagi eksin vahel mõne reegli või seaduse vastu, aga see on loodetavasti pigem erand) ja seetõttu ei suutnud ma välja mõelda, mis võiks olla põhjuseks, miks peaks kohtunik või kohtutäitur minule midagi saatma. Isegi sellised mõtted käisid peast läbi, kas ma olen viimasel ajal Tartu maanteel kiirust ületanud (seal nüüd ju kiiruskaamerad üleval) - ma pole sinna maanteelegi sattunud, rääkimata siis veel kiiruse ületamisest.

Ega mul jäänudki siis muud üle, kui joonelt minna kirjale järele. Kohapeal muidugi selgus, et tegemist oli lihtsalt ühe ametiasutuse poolt saadetud tähitud kirjaga - st kõik on kõige paremas korras.

Aga postiteenuse osutaja võiks oma väljastusteated ikka teistmoodi sõnastada ja mitte tekitada inimestele asjatult ärevaid hetki. Või on sõnastus seesugune just seepärast, et inimesed muidu oma tähitud kirjadele järele ei tule?

Loodan, et hea elamus

Hetkel on pooleli üks üritus, mille piletid paarile inimesele kinkisin. Ma loodan, et see elamus, mis nad sealt saavad, on hea. Ma loodan, et see toimib nende peal sama mõnusasti, nagu minu peal toiminud on.

Eks iga kingitusega käib ju kaasas see lootus, et see läheks saajale hinge. Just selliseid kingitusi tahan ma teha. Ja mul on olnud õnne mõnikord ka näha, kuidas inimese silm kinki saades särama läheb - see on üks ütlemata hea tunne. Kinkimise rõõm missugune!

Vaimustuses

Eile sai käidud kinos vaatamas filmi "Julie & Julia". Lisaks sellele, et naerda sai päris korralikult, leidsin ennast vaimustumas Meryl Streep'i osatäitmisest. See, kuidas üks inimene suudab edasi anda teiste (antud juhul siis minu) ettekujutust sellest, milline üks provva olema peab, on lihtsalt suurepärane.

Klaveride kaante peal provvad tantsu lõivad,
väga ilusast, oi, väga ilusast.
/Pidu avalikus majas; rahvalik, rahvalik, Marko Matvere/

Ja kui teil peaks kunagi tekkima soov prantsuse köögiga kätt proovida (kui te seda veel teinud pole), siis "Mastering the Art of French Cooking" võiks olla käepärast.

Meeldib, mida kuulen

Akna taga on jälle tuul toimetamas. Mulle need helid meeldivad. Mulle meeldib see, et tuul muudkui mässab ringi ja sakutab kõike, mis tee peale ette jääb. Peaaegu alati tuleb mulle silme ette see video. Ja tuju läheb ka kohe paremaks.

Kettaheitja

Möödunud ööl pakkus unenägu mulle sellist meelelahutust, kus tegelesin kettaheitega ja olin Gerd Kanteriga ühes võistkonnas. Kahe peale saime nii hea tulemuse kokku, et meile suisa esikoht kaela sadas. Kusjuures mina heitsin veel üle 60ne meetri.

Aga kui me siis juttu vestes ootasime, kuni kõiki teisi autasustati ja meid viimaks välja kutsuti, siis meile ei jätkunudki mitte ühtegi auhinda. Siis aga astus ligi üks mu kunagine treener ja ulatas mulle kamaluga lauatennise palle (valgeid ja siniseid) ning lausus, et neist peaks piisama küll.

Kontrastsus

Elule meeldib vastamisi panna olukordi, mis asetsevat teineteise suhtes spektri erinevates servades. Selline on elu moodus selgeks teha, mis tegelikult oluline on ja näidata kätte need asjad, millest pead. Kontrastsus on parim vahend õppimiseks ja mõistmiseks. Kui piirjooned on selgelt eristatavad, siis on lihtne vahet teha. Üleminekutoonide puhul on liigitusi-lahterdamisi keeruline teha - siis tuleb selguselejõudmiseks kasutusele võtta lisavahendid.

Ühene nägemus

Ikka juhtub elus nõnda, et mingite situatsioonide või mingite sõnade peale tuleb silme ette mõni varem aset leidnud sündmus või mõni inimene, keda tunned. Nõnda leidsin minagi enda silme ette, kui kõlasid flöödihelid, kerkimas üht tuttavat kuju. See oli nii ühene nägemus, et ajas muigama - see, kuidas ikka mõned asjad seostuvad mõne konkreetse inimesega ja kuidas mul on tekkinud vaimusilmas "kuju" sellest, milline ta on ja kuidas ta käitub.

Ikka üks ja sama ämber

Selles ämbris mulle meeldib kolistada - see on ju nii tuttav ämber. Ämbri nimeks võiks olla "Minu lõbus elu". Kolistamishelisid kuulen taaskord, kui taipan, et inimesed, kes ümberringi liiguvad, ei pruugi elu näha nii helgena kui mina enamasti näen. Sellistel hetkedel saan aru, et mul on liiga lõbus elu või on mulle lihtsalt liiga lõbusa vaatenurgaga mätas sattunud. Ja tunnen, kuidas kogu mu lõbusus põrkub vastu elumurede ja -raskuste tugevat müüri. Ja ämber muudkui koliseb...

Kui pole enam naljakas

Nali on lahutamatu osa elust. Ilma selleta ei ole võimalik minu arvates elus hakkama saada. Aga vahel on nii, et kui ühte ja sama nalja pidevalt korratakse ja see nali kipub isiklikku laadi olema, siis ta ei pruugi enam naljakas olla. Naljast saab korrutamise tulemusena kibe tõde ja seetõttu tuleb naljadega hoolikas olla, et kellelegi haiget ei teeks.

Seekord siis sedapidi

Kui viimasel ajal olen oma elus selgelt tunnetanud kahe maailma piiride jagunemist ühtepidi, siis möödunud nädal pakkus mulle hulgaliselt võimalust näha, et oma elumaailmasid saan jagada ka teistpidi. Lihtsalt puutusin kokku sellise maailmaga, millele ma ise peaaegu kunagi ei mõtle. Seda selgepiirilisemalt ta nüüd siis ka välja joonistus. Ja hämmastama pani see, et selline jaotus üldse olemas on. Kui oled harjunud mingisuguse mustriga oma elus, siis arvadki, et nõnda peaks see asi kogu aeg olema, aga kui siis tõmmatakse üks mustreid rikkuv joon Su ellu, siis vaatad ja hämmeldud, sest midagi seesugust oodata ei osanud.

Ja sain väga selge seletuse ka selle kohta, mis mind mingil määral eelmisest sügisest painama oli jäänud. Seletus osutus imelihtsaks - kõik sõltub inimeste mõttemaailmast ja sellest tulenevast hoiakust. Ja kui pole vajalikku hoiakut, siis on kohe pealevaadates selge, kas kuulub mõnda seltskonda või mitte.

Ja lisaks sain seletuse ka ühele teisele nähtusele oma elus, mille jaoks olin hoopis teistsuguse seletuse leidnud. Aga nüüd taipasin, et eks ole see osaliselt seotud ka nende asjadega - mõttemaailmade ja hoiakutega.

Külgelöömine

Istusin ühele kahest läheduses asuvast toolist. Istusin ja kuulasin sedasi kontserti. Kuulasin ja imestasin, mis toimuma hakkas. Esmalt seisis mu ees vaid üks nende seast, soliidsel kaugusel. Mida aeg edasi, seda enam neid sinna minu juurde tekkis ja aina lähemale nihkus see piir nende ja minu vahel. Lõpuks läks asi juba nõnda, et pidin oma jalad teisele poole keerama, et nad ära mahuksid. Ja kui nad juba mu isiklikku tsooni sisse sadasid, ei kannatanud ma enam välja ja tõusin püsti.

Ise muidugi muigasin olukorra kummalisuse üle - nemad ei tea, kuidas nad oma muusikaga mind enda külge tõmbavad, aga nüüd siis loomuliku liikumise tulemusena tahavad nad ise mulle külge lüüa. Puhas füüsika?

Kui enam ei taheta tunda...

Avastasin ennast olukorrast, kus inimene, kellega olen mingil etapil oma elus päris lähedaselt läbi saanud, ei tahtnud mind enam tunda. See oli väga kummaline olukord, sest ma ei suutnud aru saa, millest selline suhtumisemuutus tingitud on. Hakkasin siis tagasi mõtlema, et kas ma olen siis sellele inimesele midagi halb teinud, kas olen kuidagi teda kahjustanud. Mõtlesin ega suutnud leida ühtegi sellist asja, mis oleks võinud põhjustada sellise mitte-tunda-tahtmise.

Mis mul siis üle jäi - lihtsalt leppisin olukorraga ja leidsin, et ju see siis ikka inimeses endas kinni on, miks ta mind tunda ei taha. Ja kuigi mingis mõttes on veidi kurb inimesi "kaotada", ei saa lasta on tujul sellest väga palju langeda lasta.

Esimese korraga

Leidsin ennast vaatlemas üht inimest, keda olin varem vaid korra näinud. Ja avastasin hämmastusega, kuidas on võimalik, et oled inimest vaid korra näinud ja juba teisel kohtumisel tunned iga tema maneeri, iga liigutust, iga žesti, iga näoilmet. Kui mulle selline arusaamine kohale jõudis, avastasin, et olin tahtmatult sattunud selle inimese lummusesse juba esmakohtumisel. Ja nõnda jäin teda seegi kord vaatama, sest ta tundus nii omase, nii lähedasena, sellise inimesena, kes kedagi teist, väga tuttavat meenutab.

Pole minu koht

Kunagi oli selline jutt, et kui ma kunagi 40-aastaks saan, siis võin hakata Eesti presidendiks (ei-ei, mitte et mul sellist suurt ambitsiooni oleks olnud, pigem konstateering, et Eesti presidendiks saamiseks peab inimene vähemalt 40-aastane olema). See oli kunagi. Tundub, et kunagi väga ammu. Vahepeal on aega kulunud ja elu on avanud mu silmad. Aeg on mind muutnud selles suunas, et mind ei ahvatle ükski amet ega elukutse, kus peab kogu aeg olema. Selle olemise all mõtlen ma seda, et pead alati vaatama, mida teed ja kuidas riides käid ning kuidas ennast väljendad. Aina enam saan aru, et see pole koht minu jaoks. Mulle meeldib teistmoodi - olla nii, nagu täna tuju on. Kuigi oma tegudes ning sõnades püüan hoida enda põhimõtetega paika pandud joont, on seal siiski piisavalt ruumi loomingulisusel ja ulakusel. Ja vahel kolistan korralikult ämbrites ka - aga need pole sellised avalikud häbipostid, pigem ikka iseenda (ja oma saamatuse) üle naermised.

Sellised mõtted on praegu mu peas - mine tea, võib-olla teeb elu pöörde ja korraga hakkab mulle meeldima see olemise asi. Kunagi ei või milleski kindel olla, aga ma siiski kahtlen sellise muutuse tõekssaamises.

/Siia ei saa ju lisamata jätta, et seesama vanus on minu praeguste arusaamade järgi sobiv hoopis ühe teise tegevuse jaoks/

Kõik saavad naljast aru

Ma ei tea, millega see seotud on, aga viimased paar päeva on tõestanud, et inimestega on midagi iseäralikku lahti. Olukorrad, mis muidu tõotaks vastastikust sõimlemist ja karjumist, pole isegi ligilähedaselt selleni jõudnud. Enne on ikka nali vahele jõudnud. Ja nii kummaline kui see ka ei tundu, saavad kõik naljast aru. Lihtsalt nauditav on sellist perioodi omal nahal kogeda. Tekib vaid küsimus: "Miks kogu aeg nii ei ole?"

Kas hea või halb?

Kui avastasin suitsupaki pealt sildi, et suitsetajad surevad nooremana, siis leidsin ennast arutlemas, et kas see on nüüd siis hea või halb uudis. Hoiatussiltide suitsupakkidele kleepimise eesmärgiks on ju see, et inimesed suitsetamisest hoiduksid. Kui nüüd aga juhtub sellist silti lugema mõni inimene, kes ei tahagi vanaks elada, siis tema jaoks mõjub selline "hoiatussilt" hoopis kutsuvalt. Nõnda võib halvana mõeldud asi kellegi jaoks heaks osutuda.

Uned, kummalised uned

Lugesin Viive kummalistest unedest ja leidsin, et see kõik on ikka vist selle Merkuuri tagurpidi käimisega seotud. Minugi uned on viimasel ajal väga kummalised olnud.

Kõige õudsam neist oli, kui hoidsin oma käte vahel imikut, kes ei hinganud, ja olin täis õudust, et miks ta küll ei hinga. Aga kui andsin ta teiste kätte, siis imik tõmbas korraga kopsud õhku täis ja kõik oli taas korras. Siis selgitati mulle, et see imik pidigi mõnikord hinge kinni pidama ja et kõik on kõige suurepärasemas korras.

Paar ööd tagasi aga õnnestus mul kahel korra pääseda tsunami käest. Esimese pääsemise käigus olin liikunud (arvatavasti lainest kantuna) Aasiasse, kus oli lämmatavalt kuum ja tänavad tolmu paksult täis. Teise pääsemise ajal jooksis silme eest läbi pilt, kuidas suur veemass randa sisse sõidab ja kõik rannas paikneva endaga kaasa viib.

Tänane öö aga oli hoopis isemoodi. Vestlesin Anu Saagimiga ja teemaks oli see, et kuidas tema küll jõuab, sest ta peab ju pooled ööd üleval olema, et igasugustele seltskonnasündmustele jõuda.

Sellised uned siis.

Nüüd ma siis tean

Kui ma siiani veel kahtlesin, siis nüüd ma viimaks tean - Untsakate, Väikeste Lõõtspillide Ühingu ja Pärnu Poiste ühendansambel koosneb kolmest pillimehest: Eddi Leet, Marek Rätsep ja Raido Koppel. Kolm ansamblit, kolm pillimeest - saabki kolmest ansamblist ühe ühendansambli. Aga eks ansamblinimed on need, mis määravad - kui rahva seas on levinumad nimed Unstakad, Väikeste Lõõtspillide Ühing ja Pärnu Poisid, siis võib tõesti sellist kombinatoorikat kasutada ajaleheartiklite sisukokkuvõtetes. Jah, eks enamasti ongi nõnda, et teame ansamblite nimesid, aga mitte seda, kes seal mängivad.

Mul on vist midagi viga, et ei taha vaid ansamblinimega piirduda ja kipun välja uurima, mis nende pillimeeste nimed on, kes ühes või teises koosseisus üles astuvad.

/See Väikeste Lõõtspillide Ühingu osa on juba ammu tõestust leidnud - hea, et ka teised inimesed sellest nüüd viimaks teada said ;-)/

Mõni inimene on...

... selline, et tema suhtes saad vaid suurimat lugupidamist väljendada. Esmapilgul tundub ta olevat selline tavaline, täiesti keskmine inimene meie kõigi seast. Kui aga saad teda lähemalt tundma, siis hakkad pikapeale mõistma, mida see inimene väärt on, sest tõesti on imetlusväärne, milliseid väärtushinnanguid ta kannab, milliseid tegusid teeb, et säilitada midagi väärtuslikku.

Ja nõnda olen aina enam lummatud, aina enam muutub see nii reaalne ja tavapärane inimene kellekski selliseks, kelle seltsis olemine on üks üsna suur privileeg.

Vestlusteemad

Kui teil kipub vahel jututeemasid puudu tulema, siis siit üks suurepärane valik jututeemadest, mida võib igal ajal kasutada:
- prillid ja piip
- külmetamine ja jooksmine/võimlemine
- tapetud ja haavatud
- vaba õhk ja tantsupõrand
- pagemine ja kutse

Lisaks võib veel teemasid arendada surnud hiirtest - olen kuulnud ka sellistest suurepärastest ja meeldejäävatest jutuvestmistest.

Nimekiri tuleb teha?

Olen suhteliselt iseäralikus olukorras. Tahan üht asja teoks teha, aga mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda enam tekib takistusi mu tee peale ette. Asi on nii mitmetahuline, et ma ei suuda endale selgeks teha, kuidas seda teostada nii, et kõik oleks hästi ja ma ise oleks tulemusega rahul.

Kas peaksin hakkama nimekirja tegema - plussidest ja miinustest, poolt- ja vastuväidetest? Või peaksin asja lihtsalt ära tegema nii, nagu mina tahan, ja siis alles vaatama, mis sellest kõigest välja tuli.

Kus on see võlukera, mis annab mulle õige vastuse kätte? Kas on piisavaks asja ärajätmise põhjuseks juba seegi, et ma nõnda kahtlema kipun? Või pole ma veel piisavalt asja headele külgedele tähelepanu pööranud. Tean, et see on peamiselt mu enda peas tekitatud probleemiderägastik, sest tahan tõesti, et välja kukuks midagi väga head, kuid kogemused on õpetanud nii mõndagi ja seetõttu teevad ettevaatlikuks.

Särav, siiras, vahetu

Liisi Koiksonist ja tema muusikast olen ikka pidanud. Kuid millegipärast juhtub harva seda, et tema kontserdile jõuan. Nüüd siis oli mul paari nädala jooksul juba teine võimalus tema muusikat nautida. Seekord astus ta üles koos ansambliga, mis koosnes Erki Pärnojast, Marti Tärnist, Tiit Kevadest ja Marek Taltsist.

Kogu kontsert kujunes mõnusaks ja hubaseks. Iseäranis kaasakiskuv oli uus laul "Üksinda", mis on Erki Pärnoja ja Ewert Sundja ühislooming. Kuid kõige rõõmsamaks kogu ürituse juures tegi mind see, et Liisi Koikson sõna otseses mõttes säras laval - julgelt ja enesekindlalt - kaotamata hetkekski endale omast siirust ja vahetust.

Mõne inimesega on...

... sedasi, et teineteise mõistmiseks pole sõnu vaja. Mõne inimesega on sedasi, et ta suudab Su mõtteid lugeda. Tema suudab ja oskab mõista Sind paremini kui paljud teised, kellega vahetad arvukalt sõnu ja lauseid, ikka vastastikuse arusaamiseni jõudmata. Tema ei pea pingutama, et mõista. Tema ei pea vaeva nägema, et aru saada. Ta lihtsalt mõistab ja teab. Seejuures pole selgelt aru saada, kuidas ja kust, aga teod kinnitavad, et Sinu vajaduste tajumine on tema jaoks loomulik asi.

Ja vahel näib, et ta tajub Su vajadusi isegi siis, kui teid lahutavad aeg ja ruum - sest täpselt nõnda toimetab ta, et Sinu meeleolu oma tegudega heaks muuta ja naeratus näole võluda.

Tõesti on tore, kui on selliseid inimesi. Eriti rõõmustav on aga see, kui nad oma olemasolust annavad märku just sellistel hetkedel, millal Sa seda kõige rohkem vajad.

Laps mis laps

Eile leidsin jälle, et ma olen ikka laps mis laps. Täiskasvanute reeglitega piiritletud maailm on minu jaoks pärssiv. Tahan olla ja rõõmu tunda, vahel hasarti sattuda ja ära unustada, mis on kohane, mis mitte. Tahan kogu hingest naerda, kui tuju tuleb. Tahan nutta, kui süda seda nõuab. Tahan elust rõõmu tunda ja unustada elu tõsise poole. Tahan mängida ja vallatleda. Ja ega see asi siis pelgalt tahtmisega piirdu - enamasti realiseerub see tahtmine ka tegude näol...

Kui enam pole vaja

Kui on mõni selline inimene, kes pidevalt on Sinu nõu ja abi vajanud ning ühel hetkel ta enam Sind ei vaja, siis peaksid ju ainult õnnelik olema. Rõõmu allikaks peaks olema see, et inimene on hakanud paremini hakkama saama. Kuid asjal on ka teine külg: kui avastad korraga, et suhted selle inimesega ongi ainult sedapidi vajadusega seotud olnud, siis kipub paratamatult tulemuseks olema see, et teievahelised suhted üha harvemaks muutuvad. Ja see on juba veidi kurb tõdemus...

Eks siin ole peidus inimese üks olulisi vajadusi: olla vajalik. On ju elumõtte kadumise peamiseks väljenduseks repliik: "Mind pole kellelegi vaja." Igaüks meist tahab elada mõtestatud elu, tahab jätta oma jälje maha, tahab olla oluliseks osaks teiste inimeste elus.

Nalja peab ju saama

Kui juba on ette nähtud, et peab nalja saama, siis nalja ka saab. Kui esimene eufooria üle läks ja hakkasin detaile märkama, leidsin, et nalja on ikka nabani. Kõik on ju suisa suurepärane. Kõik on olemas, selle vastu vaielda ei saa. Igaüks leiab selle, mida parajasti otsib. Minu jaoks on aga oluline, et saab naerda ja eks siis pärast on jälle, millest lugusid pajatada.

Igas päevas peab olema...

... midagi head, midagi suurepärast. Tänases oli ka. Kuis siis muidu ikka pääseb. Kõik, mis võis tuju rikkuda, on nüüdseks ununenud.

Head uudised. Väga head uudised. Ja sisetunne ütleb täpselt, mis ja milleks.

Parafraseerides Jaan Tätte juuniorit: "Üks kuu on jäänud veel aega!"

Asjad on ikka omavahel põhjuslikus seoses - täna just otsustasin ühel meeleheitlikul hetkel ühe kaua õhus rippunud asja ära teha. Eks siis selle taga ootasid ka need head uudised - pidin ühe sammu vastu astuma, et mulle mitu sammu vastu tuldaks.

Ja hea on näha, et saab teoks see, mille toimumiseks olen minagi oma panuse andnud - meel rõõmus, sõltumata sellest, kas minupoolne panus aitas toimuvale kaasa või mitte.

Nii palju rõõmu, nii palju head mõnest üksikust sõnast, mõnest üksikust reast.