Esimeste suudluste teemal edasi mõtiskledes ja tuletades meelde oma esimest suudlust, leidsin ennast mõtlemas kirjutamise peale. Asi siis oli sedasi, et sellesama noormehega, kellega mina esmakordselt suudlesin, oli mul päris pikk kirjavahetus. Seda siis ajani, kuni tal ajateenistus läbi sai.
Samuti on mul elu jooksul olnud ikka päris pikki kirjavahetusi - mõne inimesega, keda olen enne tundnud, ja mõnega, kellega ongi suhtlus vaid kirjutamisega piirdunud. Ju siis on kirjutamine minu jaoks olnud see väljendusviis, milles olen ennast hästi tundnud.
Siinkohal meenub tunne, mida olen tundnud tagantjärele oma koolikirjandeid lugedes - olen olnud üllatunud, kust on minu pähe sattunud sellised mõtted ja teemaarendused, ise ma neid küll ei mäleta. Aga võib-olla see ongi lihtsalt see ekstaas, mis kirjutades tabab - sead sõnu ritta ja välja tuleb mingi mõte, mida muidu kunagi väljendada ei saaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar