Balletiõhtu

Kuna mul on juba ammu olnud kihk balleti vaatama minna, siis sai otsustatud, et "Balletiõhtu" - rahvusooperi uusim etendus - on just sobiv.

Nagu käigu pealt otsustatud asjadega ikka kipub olema, oli seegi kord tulemus hea. Kui esimene osa - "Enne öö saabumist" - tundus minu jaoks liiga nurgeline ja jättis kuidagi konarliku mulje, siis järgmised kaks osa - "Pelléas ja Mélisande" ja "Teine sümfoonia" jätkasid rida tõusvas joones. Õhtu lõpuks oli korralik balletielamus käes. Minimalistlikud kostüümid ja lavadekoratsioonid, kuid milline tantsuline dünaamika ja värvikus.

Kaheks oluliseks osaks minu jaoks olid selles kompositsioonis valgustus ja muusika. Valgustuse juures tabasin ennast esimest korda jälgimas seda valguse ja varjude mängu, kuidas inimene, kes on prožektorivalguse käes, võib seal mõjuda hoopis varjus olevana, kui valgus õiget tooni on. Kui aga muusika peale tagasi mõtlema hakkasin, siis leidsin, et oma osa sellest, et mulle esimene osa väga hinge ei läinud, võib olla plaadimuusikal, sest ülejäänud kahte osa saatis orkestrimuusika.

Lisaks tahaks veel kiita kava - sellega oli tõsiselt vaeva nähtud ja suurepärased fotod tegid kavast kohe omaette elamuse.