Teate ju küll seda ütlust, et ükski heategu ei jää karistamata. Sellise mõtte leidsin oma peas keerlemas, kui olin head teinud, küll südametäiega, aga siiski otsustanud, et teise inimese heaolu on olulisem kui mu enda mugav olek. Ja kohe sain oma vitsad kätte - karistuseks adrenaliinisööstu kõigis mu kehas leiduvates soontes. Mugavast olekust ei olnud midagi järel.
Teisest küljest oli ju mul kogu aeg peas see mõte, et midagi võib juhtuda. Kusagil hinges tiksus tunne, et midagi läheb viltu. Ja nõnda polegi aru saada, kas oli tegemist minu enda mõtete tulemusega või lihtsalt heateo eest saadud karistusega.
Aga heategu oli seda väärt - minu heast teost sai teisel inimesel parem ja see on väga mõnus "tasu".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar