Jälle leidsin, et mulle lüüakse külge. Eks ma siis pidin hakkama selle peale otsima põhjuseid, miks see sedasi on. Nõnda kõrvutasingi neid külgelöömise olukordi ja leidsin huvitava seose nende kolme viimase vahel. Olin kõigil juhtudel ennast seadnud äärde või nurka. Sellest võin teha meelevaldse järelduse, et servad-nurgad on tegelikult elu tuiksoonteks.
Lisaks võin ma varsti oma originaalsete lausekatketega saavutada omamoodi kuulsuse - jälle ei saanud ma jätta omi mõtteid vaid enda teada... Või peaksin oma "sisukatest" vestlustest kirjutama kokku näidendi pealkirjaga "Kohtumised"?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar