Kui inimesed teevad mingeid asju aeg-ajalt koos, siis võiks nende inimeste vahel tekkida side, mis ka väljaspoole paistab - teineteisest arusaamine, teineteisega sulandumine.
Ehk see ongi kogu aeg sedasi olnud. Kuid kui ühele kooslusele on lisandunud kaks inimest, kes nende ülejäänutega ega ka omavahel eriti tihti kokku ei puutu, siis ei pruugi need kaks lisandujat ülejäänud seltskonnaga haakuda. "Haakuda" pole siinkohal päris täpne sõna, sest haakuvad nad ikkagi - ei aja mingit oma joru, vaid ikka saavad hakkama ka selle esialgse seltskonnaga koos toimetades.
Mida ma aga seekord nägin, see oli kogu koosluse - esialgse seltskonna ja kahe "juhukülalise" - toimimine kui üks. Ja see tegi asja suurepäraseks, andis uued varjundid ja värvid. Tore on, kui ka aeg-ajalt kokku sattuvad kooslused suudavad saavutada täieliku omavahelise sünergia. Ma olen väga rahul, et mul õnnestus sellist asja näha!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar