Istusin ühele kahest läheduses asuvast toolist. Istusin ja kuulasin sedasi kontserti. Kuulasin ja imestasin, mis toimuma hakkas. Esmalt seisis mu ees vaid üks nende seast, soliidsel kaugusel. Mida aeg edasi, seda enam neid sinna minu juurde tekkis ja aina lähemale nihkus see piir nende ja minu vahel. Lõpuks läks asi juba nõnda, et pidin oma jalad teisele poole keerama, et nad ära mahuksid. Ja kui nad juba mu isiklikku tsooni sisse sadasid, ei kannatanud ma enam välja ja tõusin püsti.
Ise muidugi muigasin olukorra kummalisuse üle - nemad ei tea, kuidas nad oma muusikaga mind enda külge tõmbavad, aga nüüd siis loomuliku liikumise tulemusena tahavad nad ise mulle külge lüüa. Puhas füüsika?
1 kommentaar:
viive naerab ja laseb mõttel lennata :)
Postita kommentaar