Kuhugi peaks kolima?

Ma olen laisk inimene, jätkuvalt. Läheb aeg edasi ega ole minust mingit virka inimest loota. Kui juba laisk, siis laisk kogu eluks. Ja kuna ma olen laisk, siis ei suuda ennast kolima ette kujutada, sest minu arusaamist mööda on kolimine üks üsna väsitav tegevus.

Aga kuna viimasel ajal on väljastpoolt tulnud igasuguseid signaale, et justkui peaksin kuhugi kolima hakkama, siis olen ennast leidnud sellel teemal mõtteid mõlgutamas. Just-just, mõtteid mõlgutamas ja mitte väga tõsiseid kolimismõtteid, vaid ikka selliseid hüpoteetilisi.

Välja pakuti Paide - Eestimaa süda, igale poole lihtne liikuda. Aga... Paidega on üks probleem - südamele vaatamata on seal selline aura, mis mulle kohe kuidagi ei sobiks. Aura eeldab väljapeetust ja kindlat reeglite järgimist.

Siis on muidugi paradiislik Käsmu - koht, kus ennast alati hästi tunnen. See on nii kallis koht, et ei julgekski sinna elama asuda - on hirm, et ta muutub argiseks ja halliks.

Viimasel ajal näitavad aga märgid kõik ühes suunas - Pärnu. Suvituspealinn on mulle alati meeldinud. Ja aina rohkem on ta hakanud mulle meeldima nende inimeste pärast, kes on Pärnust pärit - olgu nad siis sinna elama jäänud või sealt ära kolinud. Samas olen alati olnud seda meelt, et Pärnus peab olema midagi seesugust, mis teeb sealsetest inimestest teistsugused inimesed - milles see teistsugusus seisneb, ma sõnastada ei oska, aga nad lihtsalt on teistsugused. Ja mulle hakkab aina enam tunduma, et ka mina võiks olla nende teistsuguste inimeste keskel.