Leidsin ennast mõtlemas selle peale, kuidas on lugu armsate inimeste meelespidamisega. Mõtlesin ja leidsin, et isegi see, et inimese tee siin maises ilmas on lõppenud, ei katkesta mitte kuidagi tema peale mõtlemise ahelat. Aeg-ajalt ikka leian tee temani, mõtlen koos veedetud aegade peale, mõtlen selle peale, kuidas tema mingis olukorras toimetanud oleks. Nõnda jõudsingi järeldusele, et elutee lõppemine ei katkesta sidemeid inimeste vahel - kusagil on nad meie jaoks ikka olemas ja see ongi kõige tähtsam.
PS Käisin ühel augustikuisel päeval sünnipäevapeol. Sünnipäevalaps nägi välja leebe ja rahulik. Kuigi mul ei õnnestunud ühtegi teist külalist näha, nägin siiski, et neid oli arvukalt käinud ja oli olnud üks tõeline sünnipäevapidu - lillede, rõõmu ja naeruga. See oli veelkordseks tõestuseks, et keegi ei kao.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar