Millegipärast tuli jutuks, mida usun, mida mitte. Ja peas leidsin selle laulu ketramas:
Ma ei usu näärimeest ka präänikute eest
ma ei usu kaukameest ka paberi eest
ma ei usu elumeest ta naeratuse eest
ma ei usu reisumeest ta piltide eest
usun ei usu ma usun ei usu
katsuda tahaksin ma
kui ainult kätega katsuda saan
usun kõiki päiksetõuse seni kuni saan
ussidesse usun ma ja kalasse ka
usun kõiki olevusi seni kuni saan
usun nende olemisse õhus ja maal
usun sooja pesu sisse seni kuni saan
sussidesse sallidesse sonisse ka
usun keedukartulisse seni kuni saan
puljongisse pirukasse armunud ma
ma ei usu päkapikke kummutite peal
ma ei usu puudritoosi imesse eal
ma ei usu hinnetesse tunnistuse peal
ma ei usu triipudesse kannika peal
usun ei usu ma usun ei usu
katsuda tahaksin ma
kui ainult kätega katsuda saan.
/Usun, ei usu; Hardi Volmer/
Olen aru saanud, et usun näitlejate ja nende tegevuste sisse. Usun muusikute ja nende tegevuste sisse. Jah, olen nõnda naiivne ja usun. Kui neil mingid muud mõtted peas ongi, kui see, mis välja paistab, eks see jää siis nende endi südametunnistusele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar