Mu auto oli tõstuki peal, toimus rehvivahetus. Mul aga polnud muud teha, kui lihtsalt ringi jalutada ja aega parajaks teha. Etenduse pakkusid taevalaotusel lendavad linnud - suuremad ja väiksemad, üksi ja väikeste parvedena. Aeg-ajalt nägin töömehi rehvidega toimetamas.
Ühe sellise toimetamise hetke ajel lendasin mu suust välja sõnad: "Küll võib ikka lõbus töö olla - päev läbi rehve veeretada." Töömees, kellele sõnad määratud olid, muigas vaid.
Leidsin ennast hiljem mõtlemas, et sellised sõnad peavad jääma enda pähe, need on sellised uitmõtted, mida ei peaks kellegi teisega jagama. Olen siiani üllatunud, kust mu selline mõte üldse pärit oli ja miks ma siis otsustasin, et ma peaks selle ka välja ütlema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar