Olen õnnelik, et sattusin kinos filme just sellises järjekorras nägema. Enne "Püha Tõnu kiusamine" ja pärast "Antikristus". Sellise järjestuse üle rõõmustasin juba "Antikristuse" esimeste kaardite ajal. Peas tekkis kohe võrdlusmoment, et üks on täiesti vaadatav film, kuid teisest on kohe näha, et tegemist on maailmaklassiga.
Kumbagi filmi ei läinud ma vaatama mingi eelneva sügavama ettevalmistusega - "Püha Tõnu kiusamise" kohta teadsin vaid tegijaid ning osatäitjaid ja seda, et see ühest müügijuhist on; "Antikristuse" kohta vaid, et Lars von Trier'i tehtud ja et Cannes'i kõige šokeerivamaks filmiks peeti sel aastal, lisaks sai veel naispeaosatäitja preemia.
Kuigi minu viimaste aegade kogemustega (head teha tahtes leian ennast abitu ja oskamatuna, pigem kahju, kui kasu tekitades) sobib "Püha Tõnu kiusamine" enam kokku, jättis "Antikristus" sügavama ja üllataval kombel ka parema "järelmaitse" (olles mõnel hetkel ikka üdini võigas).
Kui nüüd natuke sügavamale minna, siis "Püha Tõnu kiusamise" juures oli kõige muljetavaldam see, et film oli must-valge. "Antikristuse" puhul aga see, kui kaunilt oskab üks inimene oma tunnetust väljendada - Lars von Trier'i oskus siduda omavahel pilte ja helisid on imetlusväärne.
Ja kui keegi küsiks mu käest soovitust, kumba filmi vaatama peaks minema, siis igal juhul oleks see "Antikristus". Kuid kui on soov vaadata Eesti elu sisse veidi teise nurga alt, siis "Püha Tõnu kiusamine" annab selleks sobiva võimaluse - mõlgutada mõtteid selle üle, kas me elame seda elu, mida elada tahaksime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar