Kultuurist

Istusin kinosaalis ja leidsin ennast arutlemas kultuuri üle. Film oli lõppenud ja peaaegu kõik hakkasid ennast väljapääsu poole seadma. Lõputiitrid aga veel jooksid. Minu jaoks tähendab kinokultuur seda, et tiitrid vaadatakse lõpuni - selle kultuuri olen omandanud Kinomajas ja kandnud endaga kaasas kogu oma sealse "kooli" järgse elu.

Nõnda istusin seal, lasin silmadel üle tiitrite joosta, endal aga keerlesid mõtted kultuuri ümber. Leidsin enda peast ühe mälestuse möödunud kevadest, kus tundsin taaskord väga teravalt, et olen teise kultuuri kandjaks. Tookord oli kohaks tennisehall. Selle kultuuri, millega konflikti sattusin (mitte mina ei sattunud kultuuriga konflikti, vaid sattusin omandatud kultuuri järgides teiste pealtvaatajatega konflikti), olen omandanud juba paarkümmend aastat tagasi erinevaid tennisevõistlusi vaatamas käies. Kultuur ise seisneb selles, et plaksutatakse ilusa punkti peale, sõltumata sellest, kas hoiad punkti võitnule pöialt või mitte. Samamoodi käib selle kultuuri juurde see, et poolelioleva punkti ajal ei liiguta, ei karjuta, ei räägita. Selles suhtes olin päris šokeeritud, kui juhtusin nägema US Open'i selleaastast finaali, kus punktile taustaks kõlasid pealtvaatajate hüüded.

Sellised mõtted siis leidsin oma peas ringi käimas. Kuigi ma ei pea ennast mingiks suureks kultuurispetsialistiks ja tean, et vahel saan hakkama suurte "kultuuritustega", siis on ikka mõned kultuurivaldkonnad, mille reeglid on minusse juurdunud ja mida au sees hoian.

PS Türgis on osaks kultuurist see, et mehed istuvad päevad läbi kohvikulaadsetes asutustes (ma ei oska neid asutusi kuidagi paremini nimetada) ja mängivad lauamänge.