Olen ikka pidanud Eestimaad üheks kõige vahvamaks ja toredamaks ja kaunima loodusega maaks. Ja seda kurvem on mul praegu lugeda seda lugu, kuidas need seakatku nakkusega tapetud sead seal Torma külje all maetuna on. Et roiskumisgaasid on juba saavutanud sellise taseme, et seakorjused maa alt välja on tulnud.
Ja täiesti õõvastav on mõelda, et meie oma inimesed niimoodi tegutsedes risustavad meie oma kodumaad. Sest kui neil sigadel on nüüd see katk ja need korjused seal siis on, nagu nad on, siis nad ju lagunevad ja ometigi kõik, mis pinnases on, mõjutab ju ka selles piirkonnas olevat vett, iseäranis arvestades, et tegemist olevat savipinnasega, kus korjused olevat suisa vee sisse paigutatud. Lisaks veel teised loomad, kes sealt võivad endale toidupoolist hankida ja sedasi seda katku edasi kanda.
Mul on ainult 1 küsimus: mis järgmiseks? Milleks jääda siia pidama, oleks võinud need korjused siis juba keset mõnd linna paigutada, nii kõigile käe-jala juurde, oleks vast saanud etema tulemuse. Kiirem, efektiivsem, tulemuslikum. Kogu see matmise teema tundus mulle algusest peale juba kentsakas - kas siis tõesti nõnda saab sellele asjale piiri panna, kui jätta need nakatunud sead sedasi kuhugi "vedelema"?
Ja miks ka mitte, üks teine teema ka, tuleb mulle meelde see raamat, mida ma siin mõni aeg tagasi lugesin, sellest leeduka perest, et Ameerikasse õnne otsima läks ja siis sattus sinna tapamajade-vorstitööstuse linnaossa elama. Ja osa sellest, mis rääkis, mida kõike jäätmete jäätmete jäätmetest ei toodetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar