See muster on minu elus juba olemas olnud - et sel hetkel, kui ma ise olen taaskord jalust niidetud ja vajaksin tuge ja abi, tuleb mul tegeleda hoopis teise inimese püstihoidmisega.
Viisakas küsimus: kuidas minul läheb. Ja siis sunnitult ära kuulatud vastus, et siis kohe selle järel oma mured ja hirmud mulle usaldada ja otsida tuge, seda, mida ma ikka nii hästi pakkuda oskan. Ja nõnda mitu korda, mina ikka abipakkuja rollis, ikka aitamas edasi, vähemalt moraalse toega.
Kuulasin neid sõnu ja püüdsin olla võimalikult neutraalne, mitte ironiseerida, mitte halvustada, vaid pigem mõista ja toetada. Minu peas tekkinud küsimusi ja sarkastilisi märkusi aga ei peatanud miski.
Ma saan aru, et on palju inimesi, kes on halvemas ja nõrgemas seisus kui mina. Ma saan aru, et neid tuleb hoida, abistada ja toetada. Aga ikkagi ei suuda ma kuidagi peatada neid mõtted, et kuidas pean siis mina hakkama saama, miks ei kasuta mina samasuguseid vabandusi, miks otsin mina pigem võimalusi olukordi lahendada, kui neist põgeneda. Vastus on imelihtne - mul ei ole sellist seljatagust ja ma tean ka, et ega suurt keegi mind aidata saagi.
Iroonilisena kõlavad siinkohal just sellesama inimese suust kõlanud sõnad: "Anna teada, millal Sa abi vajad, ja ma aitan Sind!" Kuidas ma saan oma murega sellise inimese juurde minna, kui tal on endalgi nõnda palju muret, et kanda ei jaksa?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar