Ma ei arvanud, et ma praegu vajan seesugust turvatunnet. Ma ei teadnud seda hetkeni, kui hakkasid kõlama need pillilood. Ja mida lugu edasi, seda rohkem ma tundsin, kuidas see muusika mind õrnalt ja kindlalt enda rüppe võtab.
Ma tean, et ma ootasin sootuks teistsugust reaktsiooni, ma tean, et ootasin seda, et pisarad hakkavad silmist voolama. Aga ometi ei olnud pisarate jaoks seal ruumi, sest muusika andis kogu selle turvalisuse ja hea enesetunde, mida vajasin.
Ja ootamatult oli see hoopis üks muusika süleluse paitus, õrnalt haaras see mu enda embusesse ja võimaldas mul unustada, võimaldas mul hetkekski välja astuda nendest mõtetest ja tunnetest, mis mu sees on nädala jagu olnud.
Oi, ja need magusad hetked, kui tunned, et helid võtavad seest läbi, sügavalt ja süviti. Oi, see on ikka paras ulm küll. Või siis hullus. Aga vahet pole, mulle meeldib, mulle mõjub ja miski muu polegi oluline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar