Mina, kes ma enamasti ikka oma ebakindluse käes vaevlen, ei kahelnud mitte hetkekski, olin kindel iseendas ja selles, mida ma tahan. Minus ei tekkinud mingeid kõhklusi-kahtlusi-teisipidi-mõtteid. Oli vaid olelemine, sest oli hea olla ja mitte ühtegi pikemat ega kaugemat mõtet peas. Ise muidugi olin üllatunud, nii ühel, teisel kui ka kolmandal hetkel - sellest, mis toimus ja miks toimus. Aga kahtlemine polnud hetkekski nende tunnete seas.
Kas on tõesti siis nõnda, et kui tegeled teise inimese veenmisega, unustad iseenda täiesti ära, kõik oma teadaolevad vead, kõik oma pahed, ja arvadki enda olevat päris parajasti kõike seda, mida olla võiks.
Aga, teisest küljest: miks ma oleks pidanud kahtlema? Või milles ma oleks pidanud kahtlema? Mina põhjust ei näinud, minu jaoks asi toimis ja klappis, kõik oli kena, vähemalt minu enda seisukoha pealt.
Siia juurde tuleb mulle meelde see eelmisel aastal PÖFFil vabatahtlikuna toimetamise kogemus - pidasin ennast ikka väga ebakindlaks ja täiesti kobaks, aga nähes kõrvalt, et on inimesi, kes veel rohkem endas kahtlesid, kes veel rohkem tuge vajasid, sain ma aru, et pole mul häda midagi - kui teeotsa kätte saan, siis saavad kõik asjad tehtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar