Jah, see vaatepilt oli mul ju ka enne olemas. Ja ma olin selgelt sõnastanud põhjuse, miks kõik on nii, nagu on, või miks pole asjad arenenud sinnamaani, kuhu nad oleksid võinud areneda (ülimalt hüpoteetiliselt). Ja nüüd vaatasin seda vaatepilti veelkord ja sain aru, et jah, tõesti, selge pilguga vaadates, on kõik täiesti õige. Ehk siis see, mille olin sõnastanud, mille suhtes aga siiski kahtlev olin, osutus tõesti tõeks.
Ja ise muidugi ironiseerisin selle kõige keskel iseenda üle - mina muidugi olen kõige õigem inimene üldse sellistel teemadel sõna võtma, isegi isekeskis arutledes.
Aga naeratamast, avalalt ja soojalt, ei takistanud see kuidagi. Samuti ei muutnud see tõdemus midagi üldises plaanis, kõik on jätkuvalt nii, nagu on olnud ja ilmselt jääb ka edaspidi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar