Ühest asjast sain ma siis oma paaripäevase ühiselu kogemuse jooksul küll aru - et ma ei jaksa draama keskel olla, ma ei jaksa taluda neid tühja koha pealt tekitatud probleeme, ma ei jaksa kohaneda sellega, et kogu aeg on vaja mingi intriig üles kiskuda.
Mulle meeldib rahu ja vaikus ja harmoonia, mulle meeldib kooskõla ja tasakaal. Eks ma ikka mõistan seda ka, et konfliktivaba elu pole võimalik, aga siiski ei taha ma kogeda seda, kuidas käib mingi saagimine ja mingid teemad puhutakse suuremaks kui asi väärt on.
Aga, ju siis on seda kõike vaja - et ennast maandada, ennast oluliseks teha, ennast kehtestada.
Ja nii kummaline on kuulda neid põhjendusi - ühest küljest näha ja taibata, et vaid ise toimetatakse, teisest küljest, kuidas mingite elementaarsete asjadega ei saada ise hakkama ja soovitakse teise osapoole juuresolekut. Mulle jääb kogu see asi arusaamatuks - kui oskad ise kõike nii hästi, siis miks on mingid teemad, mida saaks täpselt sama hästi otsustada, vaja veel kuidagi mitmekordselt üle käia. Ja ka huvitav on märgata seda, kuidas on toimunud suhtemuutused ja milliseid uusi tehnikaid rakendatakse "ellujäämiseks".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar