Jõudsin seltskonda, mis väidetavalt oli mind ammu oodanud. Jõudsin kohale ja olin "kohal" päris mitu päeva, aga seda, et ma oleks ka vajalik olnud selles seltskonnas, ei olnud. Tundsin ennast täiesti üleliigsena, inimesena, kes küll on seltskonda oodatud, kes aga muutub kohe seltskonda saabumise hetkest kellekski, keda pole vaja.
Kuidas on nii, et mõnede inimestega säilib side ka siis, kui nad eemal, kui teistega on lugu jälle sedasi, et olgu nad siis lähedal või kaugel, tekib distants iseenesest.
Kord aastas kokku saada ja aega raisata, see peab ikka omamoodi oskus olema...
Ja eks ma saan kõigest aru. Nii sellest, et see tunne oli vaid mu enda sees, kui ka sellest, et prioriteedid ongi mujal, ja muidugi mõista taipan ka seda, et ma oleksin ju võinud ise initsiatiivi üles võtta.
Tühjaks jäävad seesugused käigud, tühjaks jääb ka hing seesuguste käikude järel. Ja distants ikka suureneb, mitte midagi pole teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar