Eile oli põnev päev ses mõttes, et sain vaadata oma minevikku ja vaadata seda sootuks teise pilguga. Vaatasin seda ja sain aru, et see, mida mulle siin ükspäev räägiti, et tuleb olla valija, on täiesti õige.
Ja sain suuresti naerda selle üle, mis toimunud on, milliste tulemusteni on see viinud. Ja minu peas kumises vaid üks soovitus, mis on tõeks saanud: "Aim higher!" Jah, just nõnda, sihtida kõrgemale, teada, et olen väärt paremat, et olen väärt oluliselt enamat.
Iseäranis kentsakas oli vaadata seda, kuidas mõjuvad mingid teod inimestele, kellele mu olemasolu või kohalolek pole siiani midagi tähendanud ja nüüd korraga on nad justkui hirmsasti igatsemas mu seltskonda. Kus te enne olite? Ja taaskord sain aru, kuidas mulle ei meeldi libekeelsed inimesed, kuidas mulle meeldib siirus, ausus, otsekohesus. Eks ma sain aru küll, milleks see lipitsemine vajalik oli, aga seda enam oli see minu jaoks tülgastav.
Ühest asjast olen ma kõigi viimase aegade sündmuste käigus aga väga kenasti aru saanud - ma olen parandamatu romantik. Uskuda, usaldada, loota. Ja muidugi armastada, miks ka mitte?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar