Olen siin juba pikemat aega olnud ühe inimesega suheldes sellises seisus, et iga kord, kui me kokku saame, tuletan talle tema antud lubadust meelde. Ja iga kord ta siis kinnitab, et tal on plaan seda lubadust pidada. Eile siis ütlesin viimaks välja selle, mida oleksin pidanud juba ammu teadma - et mul tuleb endale lihtsalt tunnistada reaalsust, et ta ei kavatse seda enda antud lubadust sugugi pidada. Ja vastuseks tuli, et ma andvat liiga kergelt alla, loobuvat liiga kiiresti. Kas tõesti on pool aastat küsimist ja uurimist tõesti liig kerge allaandmine?
Ja muidugi lisati sinna juurde ka see, et kui saaks, küll siis ikka peaks seda lubadust. Juba mingi aeg tagasi tõdesin, et tegelikult on selle lubaduse pidamine imelihtne ja tuleks see vaid ära teha. Ja eilegi tuli see teema jälle üles. Ja ikka arvati, et peaks ikka võimaluse leidma.
Mis siis siiani on takistanud seda kõike tegemast? Ju siis ikka ei taha, kui pole teinud. Ju siis on asi selles, et midagi on, mida tahetakse oluliselt enam teha, prioriteedid on mujal. Ja hala teemal, et inimene selle pärast, et ta oma lubadust pidanud pole, ennast niigi halvasti tunneb, ei aita sugugi kaasa - siis, kui juba halvasti ennast tuntakse, tuleks ju ometi midagi ette võtta. Aga, miskit pole juhtunud, miskit pole muutunud, lubadust täidetud pole.
Ja kõik see tekitab minus küsimuse: kas endal paha ei hakka, sellist jura suust välja ajada?
Alati käib selliste asjade juurde muidugi ka see, kuidas ma ikka avastan, missugune on inimeste tegelik olemus. Konkreetse inimese puhul mõtlen, et kas ta on alati seesugune olnud või on selliseks muutunud nüüd, kui tal on "mõjuvad põhjused". Eks ma saan ka sellest aru, et kui on "mõjuvad põhjused", siis ongi mõtted ja teod nende juures, aga milleks siis mulle aina kinnitada lubadust, mida pidada ei kavatsetagi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar