Mul juhtus siin seesugune lugu, et oli võimalik saada kõrvalpilk ühele inimesele, kellega olen viimasel ajal palju kokku puutunud ja palju ei puudunud, et ma selle peale, mida teine inimene välja ütles, kuidas selle inimese isikuomadusi kirjeldas, poleks valjul häälel naerma hakanud. See iseloomustus, mis mulle anti, oli sootuks vastupidine sellele, mida mina näinud olen, mida mina tunda olen saanud. See oli peaaegu aasta huumoripreemiat väärt väljaütlemine. Asja kurb pool on, et inimene ei olegi märganud oma õitsemise ja õilmitsemise sees seda, mis seisus teine inimene on. Üks teine väljaütlemine sellesama inimese suust oleks pidanud ta enda valvsaks tegema, see käitumismuster, mille ta esile tõi, minu arvates oli see selge märk sellest, et miskit pole päris sedasi, nagu peaks olema.
Aga eks ma tean hästi, et on palju inimesi, kes ei saa üldse aru enda ümber toimuvast, sest nad lihtsalt ei oska näha ja tähele panna, ei oskagi aru saada sellest - kas siis pole aega või pole tahtmist või on loodud endale mingi illusioon sellest. Minule aga on antud võime (või võimalus) näha kaugemale, mõista ja tajuda, et mis ja kus ja kuidas. Mõnel juhul, saan aru, on see suur needus. Vahel ei peaks nii palju mõistma ja aru saama, peaks ka vähe rohkem isekas olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar