Taaskord, olles selle lõhkise küna ees, pole mul teha muud, kui vaadata enda sisse ja "vigu" ikka endast otsida. See, et mina kõiges süüdi olen, on juba väga ammu teada. Ja eks ma ikka ise võtan kõigi oma tegude eest vastutuse ka - ise olen oma valikud teinud ja ise pean ka tagajärgedega silmitsi seisma.
Aga, inimene peab ikka oma vigadest õppima ja kui ma praegu püüan taaskord sellestki seigast mingit tarkusetera välja püüda, siis ei lähe see mul suurt õnneks. Sest, kui ma oleksin teinud mõne teistsuguse valiku, oleksin astunud teistsuguseid samme, siis, ma tean, poleks need olnud minu enda sammud, osa minust.
Üks asi, millest aga praegu väga selgesti aru saan, on see, et asjad läheksid sootuks teisiti, kui mul ei oleks minu südant, ja-jah, seda sooja, head ja suurt südant. Siis oleksid võimalikud teistsugused tulemused, siis oleks võimalik, et ma saaks kalgilt mööda jalutada - teise inimese valust, igatsusest.
Siit jõuangi ainsa võimaliku lahenduseni: mu süda tuleb minust eemaldada. Muudmoodi olen ikka sama mustri sees ja mitte miski ei aita, sest ma teistmoodi ei oska ka. Ja-jah, tuleks olla külm ja kalk ja mida kõike veel. Eks tean, on neidki inimesi, kes minu sellist poolt tunda saavad - aga nemad on tahtlikult mulle haiget teinud, oma pikaajalise tööga mind sellisesse seisu viinud. Neile aga, kes on minu vastu olnud hoolivad, lahked ja hellad, on minu süda ikka avatud ja ma hindan ja hoian neid inimesi väga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar