Juhtusin lugema üht vaidlust teemal, et millisest uudisest peaks rohkem uudist tegema, kas sellest, kui inimene hukkub rahupiirkonnas õnnetuse tagajärjel või sõjapiirkonnas hukkunust. Ja sain aru, et selles vaidluses polegi võitjaid, selles vaidluses on õigus mõlemal poolel, sest inimesed surevad kõikjal ja kogu aeg, ja igal juhul on see traagiline. Sõltumata neist põhjustest.
Ja seda kurvem on mõista, et surmast on saanud meie igapäevaelu nii lahutamatu osa. Eks see ole ka arusaadav, elutsüklisse kuulub paratamatult ka surm, aga kas tõesti niimoodi, et inimesed üksteisel päid maha notivad, üksteist maha lasevad, üksteist hävitavad. Ometi peaks ju inimestel, mõistusega olevustel, rohkem aru peas olema. Aga, iroonilisel kombel pole seda tarkust kusagilt võtta. Ja ega minagi ei tea, mis on need asjaolud, mis võivad viia sellise lahenduseni. Kuigi ikka on tahtmine teisi inimesi hoida ja säästa, siis ei või iial teada, millal mingi karikas täis saab ja kõik pidurdamatuks muutuda võib.
Selles valguses, iseäranis: hoida neid, kes on olulised, hinnata ja väärtustada ja võtta see ühine aeg, mis on antud ning maksimaalselt ära kasutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar