Enne ei olnud ma seda endale kuidagi teadvustanud, varemalt polnud selleks põhjust olnud, aga praegu, muutunud olukorras, saan ma aru, et ma olen kerge saak. Ma tean, et see tunne tuleb sootuks teisest kohast. Ma olen nüüd viimaks mõistnud, mida teised näevad ja sealt see siis tulebki, see kergeks saagiks olemine. Selles osas, et minust valesti aru saadakse, ei saa mina mitte midagi ette võtta.
Kuigi sellise asja teadvustamine peaks olukorra lihtsamaks tegema, sest ma tean, mida oodata, mida mitte (ja ometi peaks see asi ju olema juba pikalt selge, mitte mingisugune uus avastus), loob see minu jaoks sootuks teistsuguse pinge. Nüüd on vaja hoolikas olla, nüüd tuleb mõelda, nüüd tuleb ette vaadata. Lihtsus, kergus, loomulikkus, selgus on need asjad, mis võiksid siiski selle asja juures olla, jätkuvalt. Tahan säilitada oma vabaduse olla vaba ja teha, mida tahan.
Ja nõnda tunnen ma korraga, et ma vajan kaitset, et olla, nagu ma tahan. Seegi on täiesti uus tunne, midagi seesugust, mida ma pole varem tundnud, mida ma pole varemalt vajanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar