Ilusad sõnad leidsid tee mu juurde, vähemalt elektroonilisel kujul. Varemalt, analoogsetes olukordades, olid seesugused sõnad mind nutma pannud. Meeleliigutusest, heldimusest. Seekord aga ei järgnenud mitte mingit reaktsiooni. Mis nüüd siis teistmoodi on? Mis on nii põhjalikult muutunud? Kas nüüd siis peangi seda kõike iseenesest mõistetavaks ega arva, et see võiks olla midagi erakordset?
Lugesin neid sõnu, korra ja siis veelkord ja imestasin iseenda reaktsiooni üle. Mitte midagi, mitte mingisugust meeleliigutust. Ehmatav oli see mõnes mõttes, aga teisest küljest, võib-olla selge märk sellest, mis siin vahepeal toimunud on, millisesse suunda mu mõtted ja tunded on liikunud.
Ja ometi olid need nii olulised sõnad, veelgi olulisemad aga olid mõtted nende taga. Tean, et need olid ennegi olemas olnud, need mõtted ja soovid. Aga, võib-olla on siin ka üks teine tõetera - et ma olen näinud, kuivõrd tühjad on need mõtted, sest teod käivad ikka vanu radu pidi. Ja eks ma siis selle kogemuse pealt olengi praegu sellises seisus - kui mulle on antud soovitus inimestelt mitte midagi oodata-loota, siis just selle järgi ma toimetasingi või vähemalt nõnda see tundub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar