Jah, eks see nutisõltuvus ole teadagi üks suur probleem tänapäeval. Enamasti ma sellega suurt kokku ei puutu, sest mul endal nutiseadmeid pole ja seltskond, kus ma enamasti ringi liigun, on ikka ka rohkem reaalses maailmas kui näppupidi seadmega ühendatud.
Nüüd siis oli mul võimalik näha nutisõltuvuse tipptaset - kuhu iganes kaasa võtta nutiseade ja näppupidi selle külge aheldatud olla. Kui ma sellele tähelepanu juhtisin, tuli terav vastu: "Kuidas ma muidu inimestega ühendust pidada saan?" Ma siis küsisin, et ehk saaks neile helistada ja helistades kõik asjad läbi rääkida, kokku leppida.
Ja tuleb mulle meelde mu kaugel võõral maal elav sõber, kes hakkas mulle rääkima sellest, et ma võiks oma vana telefoni kõrvale võtta endale ka nutiseadme ja siis app'i, et saaksime tasuta sõnumeid vahetada. Mina aga tunnen jätkuvalt, et mulle piisab mu vanast telefonist küll ja veel. Kõik ma saan temaga tehtud, kõik, mida mina vajan.
Ja kuidagi ei unune mul see kuuldud lugu lapsest, kes lasteaias läbi akna ema nähes tegi tema lähemale saamiseks just seesugust liigutust, nagu ühel nutiseadmel tuleb pildi suurendamiseks teha. Aga siia juurde tuleb üks teine lugu ühest väikesest poisist, kes mulle siin ükskord koos oma emaga külla tuli ja oli ka ikka oma nutiseadet taga nutmas, aga kui me ta juba looduse keskele saime, siis läks lapse silm särama ja ununes kogu see nutimaailm ära, see, mida ta tegi ja millega hakkama sai, lummas teda oluliselt enam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar