Juba väga pikalt ei olnud mul olnud ühtegi unistust - kõik, mida soovinud olen, olen lihtsalt teoks teinud.
Nüüd aga, selle ootamatult leitud olematuse keskel, on mul korraga tekkinud unistused. Sellest, kuidas sumedas suveõhtus kuskil mererannas jalutada, kuidas nautida vaid ühe inimese seltskonda, kuidas hoida käest kinni ja lihtsalt olla, vaikida ja oleleda.
Ja seda kõike vaatamata sellele, et see lugu lõppes enne, kui ta alatagi sai, ilma mingi lootuseta tulevikule...
Hämmastav võib olla see inimese loomus. Iseäranis minu oma. Kui kerge on minu usaldust võita, kui kerge on mul, vaatamata arvukatele kogemustele, pea ees tundmatusse sisse sumada, hoolimata sellest, mis ees seisab... Kui lihtne on mind võluda - väike õrnus, väike häbelikkus, väike sügav silmavaade, väike veiderdus ja olengi ära tehtud.
2 kommentaari:
Elu on üllatusi täis :)
Ja-jah, ja nüüd ei jää üle muud, kui oodata, et need unistused täide läheksid... See oleks järgmine paras üllatus!
Postita kommentaar