Džungel

Raamatut ei saa kunagi kaane järgi hinnata. Samuti ei saa raamatut hinnata tema paksuse järgi. Raamatut ei saa hinnata ka enne, kui ta on läbi loetud. Kui on raamat, millest sa kellegi teise käest pole kuulnud või kusagilt midagi lugenud pole, ei saa raamatusse ka eelarvamusega suhtuda.

Aga mille järgi siis raamatuid, mida lugeda, välja valida? Minul on kujunenud paar suhteliselt lihtsat kriteeriumit. Esmalt on kaks kirjastuste poolt koostatud sarja - Tänapäeva "Punane raamat" ja Pegasuse "Väike sari". Seejärel on kindlad kirjanikud, kelle teoseid ikka ja alati loen (kuna enamasti on tegemist tõlkekirjandusega, siis mõnikord olen olnud täiesti ahastuses, kui olles eelnevalt lugenud suurepärase tõlkega sama kirjaniku teost, satub kätte mõni seesugune, mille tõlge takistab lugemist, ei paku seda naudingut, mida ühe raamatu, iseäranis armastatud kirjaniku oma, pakkuma peab, just paar nädalat tagasi oli üks seesugune kogemus, kus lugesin ühe seesugust tõlget ja mulle tundus küll, et tõlkija oli kasutanud teadustööde koostamise tarkvara (ja-jah, seesugune on täiesti olemas), sest kuigi ma arvan, et ma olen eesti keeles suhteliselt kodus (emakeele puhul võiks see ju olla loomulik), ei saanud ma väga paljudest kasutatud sõnadest aru, ja arvestades, et olen eelnevalt lugenud hulgaliselt sama kirjaniku teoseid, siis ei usu ma ka seda, et tema korraga oleks seesuguse eksperimendi ette võtnud (ainus eksperimenteerija, keda ma kohe kindlalt erinevaid stiile katsetamas tean, on Boriss Akunin, ja õnneks on kõik tema teoste tõlked olnud väga head)).

Upton Sinclair'i "Džungel" (tõlkinud Jana Linnart, toimetanud Triin Kaalep) on välja antud "Punase raamatu" sarjas ja seetõttu jõudis ta ka minuni.

Kuna mul oli raamatute lugemisest kuskil pooleaastane paus sees, siis oli mul juba meelest läinud see, kuidas saab suisa palavikuliselt kaasa elada raamatutegelastele, kuidas nautida iga järgmist arengut, iga järgmist suunamuutust. Kuigi jah, minu jaoks ei vedanud see raamat lõpuni välja... Vähemalt tajusin kindlalt ära koha, kus mulle tundus, et asi kisub poliitiliseks kätte. Eks ma sain hästi aru ka, et tegemist on ikkagi selle aja ajaloo ühe lõiguga ja mispärast ennast häirida lasta seesugusest asjast? Aga kuidagi see mind ikka häiris.

Aga, peamine põhjus, miks sellest raamatust kirjutada tahtsin, on selles, et see raamat, vaatamata sellele, et sai läbi loetud kahe päevaga, tekitas hulga mõtteid ja emotsioone. Esimene mõte, mida ikka olen juba ammu kirjutatud (raamat nägi ilmavalgust 1906. aastal) ja vanu aegu kirjeldavaid raamatuid (tegevus toimub 1900-ndate aastate algul) lugedes mõelnud, on see, et nii palju aega on mööda läinud, nii palju peaks olema inimesed õppinud ja arenenud, aga kuidas on ikka nii, et sisuliselt pole mitte midagi muutunud.

Lugedes ühe Leedu perekonna ellujäämisvõitlusi Ameerika kapitalismi metsikult rasketes tingimustes, ei saanud ma hetkekski mõtlemata jätta sellele, et ega meil Eestis see asi praegu kuidagi teistmoodi ei ole. Teemad on täpselt samad - seegi perekond võtab oma viimseid veeringuid kokku otsides vastu otsuse, et nad tahavad elada oma majas, olla selles mõttes sõltumatud. Ja tulemuseks on see, et nad kõik, nii lapsed kui vanad rabelevad aastaid selleks, et tasuda see võlg, millega oma elamine soetatud on, mõnel hetkel nälgides, sest tööd pole saada või on juhtunud santide elutingimuste tõttu tervisega midagi või on tunda suure süsteemi kätt, mis ei hooli inimesest. Aastatepikkuse võitluse tulemus, kuigi mina lugejana ikka lootsin, et kuskilt paistab ka helgusekiir, on see, et suur osa perekonnast sureb, oma majast tuleb loobuda üsna pea, ja pere üks naisliige lõpetab narkomaanist prostituudi ametis, kes siis ellu jäänud pereliikmeid üleval peab ja iseendast enam sugugi ei hooli, sest on leppinud oma hukatusliku saatusega. Samas aga perekonnapea, noor ja teotahteline mees, jõuab läbi käia kõik etapid alates meeletust töörügamisest ja täielikust enesekindlusest, kuni selleni, et on näljast nõrkemas ega suuda leppida sellega, et tema, kunagi suur, tugev mees, satub alkoholi küüsi ja süüdimalt kulutab ära pere jaoks nii vajaliku raha, käib läbi poliitika telgitagused, istub paar korda vangiski ja jõuab välja selleni, et avastab sotsialismi. Olles kogu selle loo läbi lugenud, imetlen inimeste elutahet, mida olen ikka imetlenud - oskust uuesti otsast alustada, oskust ka meeletult rasketel hetkedel hakkama saada, ellu jääda, võidelda oma koha eest. Ja muidugi saan veelgi paremini aru sellest, kui palju mul on vedanud, kuivõrd hästi on minul läinud.

Raamatu üheks läbivaks teemaks on minu jaoks ka eetikaküsimus, ehk siis, mida peetakse eetiliseks, millised on üldse valikuvariandid seesugustes ekstreemsetes olukordades, elutingimustes, kui sa pole enam inimene, vaid oma elu eest võitlev loom, sest kõik see inimlikkus, mis sinus on olnud, on meeletu olelusvõitluse käigus unne suikunud. Ja seepärast saan aru, et tegelikult ei ole kellelgi õigust kellegi teise valikute üle kohut mõista, igaüks teeb oma valikud ise ja neid tuleb austada, sest eks ole ikka nõnda, et tagajärgede eest peab igaüks ise vastutama, samamoodi hakkama saama ka iseendaga. Minu jaoks on alati, minu tehtud valikute puhul, kõige olulisem olnud see, et ma saaksin iseendale ausalt otsa vaadata ja et mu süda oleks minu enda ees puhas, et ma ise oleksin oma valikutega rahul. Kõik muu pole oluline, välised hinnangud ei anna midagi, sest iseendaga on ikka kõige raskem hakkama saada. 

Ja kuigi minu jaoks oli mõnes mõttes arusaamatu raamatu pealkiri "Džungel", siis natuke pikemalt asja üle järele mõeldes sain aru, et tegemist on sümboliga.

Üks teema käis sellest raamatust veel läbi - korruptsioon ja see, kuidas see avalikult, kõigi silme all toimub, kõik sellest teavad ja ometi midagi ei muutu (eks see sotsialismi teema raamatu lõpus ongi vähemalt mingigi vastukaal vohavale röövkapitalismile). Ka see tuli kõik nii tuttav ette, ei ole, jätkuvalt, mida uut siin päikese all - on pühad ja puutumatud, teised inimesed pannakse nende reeglite järgi talitama.

Ja muidugi, raamatu peamine tegevuspaik - samuti sümboolne - tapamajad. Ehk kui inimesed vaid teaksid, mida vorsti sisse pannakse, siis nad seda ei sööks. See on näiteks ka üks põhjuseid, miks ma eelistan ise küpsetada - siis ma tean täpselt, mida ma koogi sisse panen ja kõik see pahn, mida sinna muidu lisatakse, jääb ära. Kuigi ma saan väga hästi aru ka sellest, et juba need algkomponendid, mida kasutan, on vähemalt osaliselt kindlasti mingi koguse lisaaineid enda sisse saanud. Ja ka sellest raamatust tuleb välja ikkagi see, et puhast, ehedat toitu on tööstuse poolt toodetust (peaaegu) võimatu leida.