Teelahkmel, vist?

See kõik on toimunud tasapisi, märkamatult, aga jäljed on üha sügavamad.

Ja nõnda ma seisangi teelahkmel. Ma ei tea isegi seda missugune see teelahe on. Mul on ainult küsimused. Vastuseid aga ei paista mitte kusagilt. On mõistuse hääl ja mõistlikkus. Ja siis on süda ja hing ja tunded. Praegu on kõik veel kenasti paigas, aga kauaks enam... kui asi samas suunas edasi läheb.

Kevad on minu jaoks alati olnud oodatud aeg. Aga praegu on jälle see tunne, et ei ole vaja. Et praegu just, kui tõkked on üsna nõrgalt paigas, pole vaja seda kevade hoogu ja erutust, mis kõigest läbi murrab. Aga pääsu vist pole? Ja niikuinii on siin valla pääsenud ka ühed teised vood, mis aastaid on unustuste hõlma vajunud olnud. Neile pole ma vastu seista suutnud. Ja iga uus kogemus näitab, et nad on energiat täis ja rulluvad minust kontrollimatult üle.

Kui tolle suveõhtu (tolle esmakohtumise) peale tagasi vaadata, siis oli minu tookordne mõte, et intellektuaalsel tasandil on kooskõla suurepärane. Aga füüsilist tõmmet siis veel polnud, sest ilusad mehed pole kunagi olnud minu teema. Nüüd aga on tekkinud mingi arusaamatu võlu. Kas on see intensiivse võimlemise ja võrgutamise, mille kõik olen suures plaanis tähelepanuta jätnud, tulemus, on siis pingutused viimaks ometi vilja kandnud? Ja ma ei teagi, kas see on üldse füüsiline atraktiivsus (kuigi jah, olen hakanud nägema seda, mida varem ei näinud, samas ei suuda ma üldse midagi märgata ega tähele panna ja hiljem saan aru, et põhjuseks on see, et silmad on olnud silmadesse uputatud)? Ja milleks kõik see? See viimane küsimus on ajendatud ratsionaalsusest, elust ja tema tõdedest.

Eks ma isekeskis arutlen ka selle üle, kas ma olen siiani siis tegelenud enesepettusega või on alles nüüd saabunud see hetk, kus saan aru, et senised väljaütlemised ei pea enam paika. Aga võib-olla on see vaid hetkeline sähvatus ja peagi vaibub kõik? Tunnen ju ennast ka selles osas väga hästi. On varemaltki juhtunud, soodsate asjaolude kokkulangemisel. Hetkel tundub, et see on midagi enamat, aga on ju sedagi ette tulnud ja ikka olen eksinud.

Tean, et ega need mõtted suurt kuhugi vii ja nii tulebki mul vist tõdeda: "Ah, las olla!" Kõik see, mis on, kõik see, mis toimub, kõik see, mis tuleb.