teisipäev, 24. märts 2015

Igaühel oma vaade

Kuulasin ühte intervjuud ja arutlesin selle üle, mida inimene rääkis. Ja siis ma mõtlesin kaasa ja leidsin, et kuigi inimene soovis oma väljaütlemises leida mõistmist sellel teemal, et tema arusaamu austataks, tõi tema enda poolt öeldu esile selle, et ta ise pole seesuguseks austuseks valmis.

Ehk siis, selgus ikka see teada tõde, et igaüks vaatab asju oma mätta otsast, igaühel on oma vaade, aga selle kõige juures kipume me unustama ja eirama teiste inimeste vaateid.

Ja kuigi ma ise ka pole neil teemadel puhas, mõnel hetkel suutmata distantseeruda oma vaadetest, olles oskamatu teise inimese vaatenurka austama, kriipisid need väljaütlemised mu kõrva, kutsusid need väljaütlemised minus esile reaktsiooni.

Probleem selles kõiges vist oligi selles, et see on avalikus meedias välja öeldu, inimese poolt, kelle puhul on tegemist avaliku elu tegelasega.

Ja üks sõna tuli mul selle kõige keskel veel meelde - silmakirjalikkus. Ehk siis, kuidas saab teistele moraali lugeda ja selgitada, et üks teema ei peaks nende jaoks oluline olema, kui kohe tekkis (vähemalt minul) küsimus, mis on see põhjus, miks ise ollakse see asi enda elus tähtsustatud, olulisele kohale asetatud? 

Lisaks tõi kogu teemakäsitlus esile ka selle, et me kõik elame mingis oma raamis - olgu selleks siis perekond, usk või maailmavaade. Ja see kõik mõjutab meid ja meie valikuid, me otsuseid ja arusaamu, ka seda, millist vaadet me asjadele omame, mida omaks tunnistame.

Kommentaare ei ole: