laupäev, 21. märts 2015

Tiibet ja tiibetlase hing

Tiibet on viimastel päevadel üles tulnud. Igalt poolt, iga nurga tagant.

Kõigepealt see mu alaline komme olla tänulik ja oma tänu ka väljendada. Sain pragada, et ma sellega liiale ei läheks. Eks ma siis küsisin, et mida ma siis oma tiibetlase hingega peale hakkan - tema ütleb, et tahab tänulik olla. Ja edasise suhtluse käigus sain aru, et see tänamise komme on mul ikka sügavalt sees. Et siis, ikkagi läbinisti tiibetlase hing.

Veel tuli Tiibet üles eile, kui mulle jälle hakati rääkima sellest, et võiks Indiasse minna. Ja siis mina muidugi, et kui Indiasse, miks siis mitte Tiibetisse. Kohe haarati teemast kinni - jah, Tiibet on hea mõte. Juba otsisime lennukipileteid ja leidsime, et umbes 45 tundi ja 44 minutit (mulle meeldis iseäranis see sõna "umbes" - nii pika sõiduaja peale tundus see sõna kohatuna, hea, et sekundeid kirjas polnud) rongiga lennujaamast Lhasasse sõita, oleks ikka väga vinge. Arutlesime ka selle üle, millise hinnaklassi pileti peaks võtma - kas kõvad istmed, pehmed istmed või kõva magamisase. Lisaks tuli üles ka jaki teema - mitte lennuk, mitte selga pandav jakk, vaid ikka see loom, kelle seljas sõita saaks - et võib-olla võiks lennujaamast hoopis jakiga kohale minna (sama reisifirma, mis vahendas rongipileteid, pakkus võimalust ka teatud raha eest lasta ennast jaki seljas pildistada lasta - nii et, nali polnudki niivõrd nali, leitud lehel oli ka alajaotus pealkirjaga Yaks olemas). Ulakused jätkusid, sest edasi tuli mõte, et võib-olla peaks hoopis laamaga minema, mille peale ma ei saanud jätta küsimata: "Kas dalai-laamaga?" Veidi teema üle edasi arutledes, summasid kokku lüües, vaadates ka Eesti reisifirmade poolt kokku pandud reisipakette (hindadega 3000-4000 eurot) ja tajudes meeletuid rahanumbreid, sain aru, et vähemalt üks vestluskaaslane on minuga samal lainel, kui ta lausus: "Tiibet peakski olema selline ülim reis, elu reis, mille ette võtad!" Jah, minagi olen seda meelt, kuigi, ma olen juba aastaid tagasi, olles läbi lugenud raamatu "Ühe kadunud maailma lugu", selle mõtte peast heitnud, teadmisega, et seda Tiibetit, seda minu unistuste Tiibetit, pole enam olemas.

Lisaks veel see, et mu igapäevaste mõtete taustal kõlab ikka tiibeti rahvatarkus - kui nöör üheksandat korda katkeb, sõlmi ta ka kümnendat korda kokku.

Muidugi tuleb mulle Tiibetiga seoses meelde ka eelmine kevad ja need Lõuna-Prantsusmaa mäed, kus iga mäe servalt vaatas mulle vastu Tiibet - mitte, et ma teaks Tiibetist rohkem, kui vaid pildid Lhasast, aga kuidagi tuletasid mäeservadel paiknevad majad mulle just Tiibetit meelde.

Kommentaare ei ole: