Minu elus on ikka olnud niimoodi, et asjad tulevad iseenesest. Enamasti pean varuma kannatlikkust, et õige aeg ära oodata. Aga vahel juhtub ka nii, et asjade ajastus on õige.
Minu jaoks õige ajastusega on praegu see eile nähtud "Onegin", Estonia kõige värskem ballett. Olen teda oodanud juba eelmisest kevadest saati, siis, kui oli teada, et ta lavale tuuakse, siis, kui eksperdid ütlesid, et see on balletide ballett, midagi, mida peab nägema, midagi, mida peab kogema.
Ja loomulikult olid minu ootused kõrged ja muidugi suur au olla publiku seas kaasa elamas Onegini osa tantsivale sõbrale, kelle jaoks see oli suurpäev - aastaid tagasi oleks ta peaaegu saanud seda tantsida, siis astus aga elu väga rängalt vahele, seda erakordsem oli tema jaoks eilne päev, mil ta nüüd viimaks ometi sai oma unistuste rolli tantsida. Milline privileeg on sedasi olla toeks sõbrale tema elu olulistel hetkedel!
Aga, ma kaldusin teemast väheke kõrvale... Ehk siis, olles selle muinasjutulise kogemuse - tegemist oli tõesti muinasjutuga, iseäranis aitasid sellele kaasa dekoratsioonid ja kostüümid - kõik endasse imenud, mõistsin, et just praegu oli minu jaoks see õige aeg "Onegin'i" jaoks. See on lugu ka minu elust, see puudutas ka mind, just nüüd, just siin. Iseäranis eilse Tatjana rolli osatäitja Luana Georg'i esituses - see lõpp, see ahastus, see hingevalu, see südame ja mõistuse alaline vastasseis...
Ja, taaskord teemast kõrvale kaldudes, nende jaoks, kellel on soov näha draamalavastust balletiseades, on "Onegin" täpselt õige asi. See on üks selgelt lugu jutustav ja väga üheselt aru saadav sõnadeta sõnalavastus - igal juhul tõi ta suurepäraselt välja balletiartistide näitlemisoskused. Ja mul on hea meel, et mul just seesuguses koosseisus, nagu eile õhtul, õnnestus teda näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar