Kui teistel inimestel võib-olla on oma tööga seoses võimalik ennast pidevalt targa ja kompetentsena tunda, siis minu töö võimaldab mul ikka ja aina aru saada sellest, kui rumal ma olen.
Üks seesugune klassikaline situatsioon leidis aset täna, kui testisin ühte järjekordset valmiskirjutatud koodijuppi. Testin ja testin ja mitte mingisugust muutust, vaatamata sellele, et ma lausa programmiosi ümber tõstan, ei paistnud. Ja nõnda tükk aega. Oleksingi vist juba täiesti meelt heitnud, kui poleks korraga taibanud vaadata, et millist faili ma parajasti muudan. Kui viimaks oma arusaamisega nii kaugele olin jõudnud, siis seisis vastus irvitades mu silme ees - muidugi oli tegemist ühe varufailiga, mille olin teise kataloogi ümber tõstnud.
Kuigi võiksin ju rõõmu tunda selle üle, et lõpuks ikka sain aru, mis toimub, ja selle tulemusena ka kõik asjad toimima nii, nagu peab, õnnitlesin ennast ikka sellel puhul ka, et ma nõnda "tubli" olen.
Kui mulle ei meeldiks teha seda tööd, mida ma praegu teen, siis oleksin arvatavasti seniste kogemuste tulemusena kõik sinnapaika jätnud. Kuna mind aga seesugune toimetamine köidab, siis on rumalate hetkede tabamine pigem hea iseenda üle naermise koht ja annab kogu tegutsemisele omamoodi tonaalsuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar