Lohelausuja

Täna siis, tuli mulle meelde, et oli üks luuleraamat, mida endale rõõmustada soovisin. Anzori Barkalaja on erinevate muusikute kaudu oma suurepäraste sõnadega minuga kõnelenud juba ammu. Nüüd siin sai endale rõõmustatud tema "Lohelausuja".

Kuigi eks seda tuleb ikka ja jälle lugeda, siis leidsin kohe ühe luuletuse, mis minuga väga kenasti kõneles:

sest aastaid merre vooland on
kui mind lummas kaunis neid
kirg süütas taeva leeke täis
ja meil läitis südameid
kolm kuud ja seitse päeva siis
olin kullast pilvedes
ning kuud ja tähti näha võis
ainult tema silmadest

õhk vääris hingamist vaid siis
kui see tuli tema suult
ja ainus heli kuulamist
mida vormis tema huul
mul oli elust tähtsam ta
tema oli sama meelt
kuid mu maailm murdus mõttest sest
et kord lahku läevad teed

et kord tuleb päev ja kaunis neid
minust lahku lüüa võib
mure rinna seest ei taandund vaid
salamisi südant sõi
jah meest magusam ta arm
kuid juba soontes sapp
peas sööbis käskis olla karm
et teha sel ise lõpp

jah ma olin jõhker olin julm
ma ei andnud aru eal
seda ilu mis ma hävitan
teist ei tule ilma peal
ma ei ole hingelt timukas
kuid ta nutt siis joovastas
nüüd ma anun ainsat suudlust talt
mis mind piinas lunastaks

ja kardan ma ei kaunis neid
enam mulle kuulu eal
need pikad üksindusööd
piinlen nagu risti peal
ja hinges pean ma taluma
mind vaid sõbraks kutsub ta
kuniks suren ja mind maetakse
armu see ei kustuta

Eks ma tean väga hästi, miks just need read ja miks just see lugu. Ikka see, millega samastuda. Suur peab olema see tugevus, et loobuda armastusest, loobuda lootmast ja uskumast, kui kogu südamest muud ei tahakski, muust ei mõtlekski.