Minu elus on ikka enamasti nii, et otsad jäävad lahtiseks. Ehk siis, mina, oma intensiivsuse ja aktiivsusega toimetan ja tegelen. Ja kuigi inimesed ikka reageerivad minu tehtule, ikka toimub ka tagasiside, siis olen päris harjunud sellega, et ühel hetkel saabub vaikus, et ühel hetkel on nii, et kõik see, mida ma teen ja toimetan, läheb tühjusesse.
Ma olen sellistest asjadest teadlik ja nõnda ma mõnel hetkel saadangi sõnumeid välja teadmisega, et nad lähevad tühjusesse, kiireks läbilugemiseks ja seejärel prügikasti. Need on minu mõistes asjad viimase võimaluse järel. Hetked, mil olen juba loobunud. Sest ma ju tean, et seda tuleb niikuinii teha.
Ja siis avastan ma, et mõned inimesed astuvad vajaliku sammu ka selle viimase võimaluse järel. Kuigi, ma saan aru, et seal on ikka vist pigem see loogika, et tuleb vabaks lasta ja loobuda, siis tulevad kõik asjad.
Nii ma mõtlesin ka selle asja juures, nähes seda viimase võimaluse järgset reaktsiooni enda silme ees. Mõned inimesed astuvad selle sammu, selle ühe sammu, siis, kui mina olen juba loobunud, kui mina olen juba leppinud asjade paratamatu seisuga, sellega, et jälle üks seesugune tee, mis on läinud tühjusesse. Kuigi see tähendab minu jaoks väga palju, ei mõista ma, milleks see kõik...
Ja selle konkreetse viimase võimaluse järgse reaktsiooni puhul jätsin nüüd mina otsa lahti. Seekord ei tulnud viimane sõna minu poolt. Seekord siis (erakordselt) sedapidi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar